Hirm ei ole hirmus sõna. Üsna sageli nimetab ja teab inimene ennast hirmu tundvana. Hülgamise mõistmisega läheb natukene keerulisemalt, kuid ikkagi oluliselt paremini, kui sõnaga Häbi. Inimene ei tea sageli, et tunne, mida ta tunneb, on häbi. Häbi on kaetud ka enese eest – varjatud viha, kadeduse, põlguse, raevu, hirmuga, irooniaga ja, millega iganes veel. Inimene ei oska kahtlustagi, et enamus keeldusid iseendale, mis teda peatavad ja/ või tagant tõukavad, on põhjustatud häbitundest. Häbi, kaetud hirmuga, on see, kui inimene ei vali minna, teha ega olla, sest ta ei saa st ei julge iseendana minna, olla ega teha.
Häbi ei ole nö tavaline tunne. Inimese häbi on teise inimese tundepeegeldus – inimene näeb, kuidas teda vaadatakse, kuuleb sõnade kaudu ja tajub füüsiliselt. Inimene võtab nähtu, kuuldu ja tajutu endasse – see seal, sellisena, olen Mina Ise. Oma alguses inimene julgeb ja valib olla sellisena nagu ta on – Mina Ise loomulikul moel – ta on olemas. Kuid ümbritsevate sõnad, pilgud ja teod sunnivad teda enesele ei ütlema – pugema kesta, peatuma ja oma olemisi valima ning vajadusel ka vaigistama või teiseks sundima. Häbi on kellegi teise reaktsiooni peegeldus, mille inimene võtab üle – Mina olengi see, kes on selline.
Inimesel on häbi, sest ta elab maailmas, milles teised teavad, milline ta on, mida ei oska, mida ei oma ja mida ei ole. Häbi tundval inimesel on häbi olla Mina Ise. Mina olen häbi - tähendab, et inimene erineb – ta ei ole sama ja seega ei ole vastuvõetav – ta on vale. Ta ei oska laulda st viisi pidada – ta on erinev ja seega vale. Ta on paks – ta on erinev ja seega vale. Temal ei ole õigeid riideid – ta on erinev ja seega vale. Temal ei ole raha selle jaoks, mille jaoks peaks olema – ta on erinev ja seega vale. Inimene tunneb häbi, et kui saadakse teada, millist valet iseennast ta endas peidab – ei võetaks teda ühte ega lubataks kasutada ühist. Häbi on kõige võimsam tunne, sest see tunne on suunatud enese vastu – Mina ei oleks mina, kui ma saaksin mitte olla.
On hinnangud ja on otsused – inimene tunneb häbi, sest ta on see, kes ei tohiks sellisena olemas olla. Häbi takistab tegemast seda ja olemast seal, milles ja kuidas ta võib olla vale – häbistada. Häbi ei ole see, mis vaatamiseks väljas, vaid see, kuidas teised näevad inimest ja tema sisse – kuidas nad vaatavad. On hirm – mida nad leiavad, kuidas väljendavad, milliseks nimetavad, millise otsuse teevad – milline kogemus ehk karistus järgneb. Häbitundev inimene kogeb, et teised on ta hüljanud või usub, et nad teevad seda kohe, kui näevad ja saaavad teada, milline ta päriselt on.
Inimene häbeneb ise ennast nende asjade, oskuste, omaduste ja välimuse pärast, mis teevad temast tema – erinevus ei ole voorus, vaid see on vale olemine. Häbilugude taga on möödunud aeg, mida ei saa ära muuta st õigeks teha – trauma kellegi pilgust, sõnadest, teost, mis tehti inimese, kui inimese vastu. Inimene viidi või oldi kohas, kus sai võrrelda ja hinnata. Üks/ ühed valiti, kuid teine/ teised jäeti. Oli selge, et see, kes sobis – vastas tingimustele. Ilma jäämine tundus välja jätmise ja hülgamisena – karistusena, sest inimese - Minu parim/ Mina ise - kohtas halvustamist, väljanaermist, põlgust, vaikust, viha ja häbi. Inimene ei saanud olla parem ega teistsugune, kui ta oli.
Häbi – inimene komistab enese otsa - tema ise on enese takistus - inimene tunneb häbi enesena olemise pärast. Need on lood, mida inimene vastu võtta ei taha, sest ta usub, et kui ta ei oleks olnud Mina Ise, siis ta oleks olnud õige. Tundes häbi – inimene kogeb, korduvalt, teise reaktsiooni, kui iseenda oma, kuid häbi ei tõuse pinnale, et inimene saaks mõista oma lugu, vaid see jääb teiste, nn turvaliste, tunnete alla peitu nii, et tema ise ei tea selle olemas olust midagi.
Marianne
19.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar