Kui siis,
ära minemise aeg on käes
ja jääb üle,
lõpetades viimast peatükki,
sulgeda raamatu kaan,
siis on see teekond,
siis on see saatmine.
Inimesele ollakse seltsiks,
temale ollakse toeks -
kõrval kõnnitakse -
saadetakse viimasel teel.
Kui Kolgata mäele,
oma viimse hingetõmbe poole,
kannab inimene
ise ennast, kui risti.
Iga samm
tuleb enesel astuda,
iga hetk,
mis alles,
veel kohal olla -
hingata sisse
hingata välja.
Koht pandud on paika,
kuid aja pikkust
ei osata ette määrata -
veel on,
veel on alles -
võimalus olla,
ja omi mõtteid mõelda -
enesega ühes viibida.
Sõnades on veel -
Minu Oma -
mõtted omatava küljes -
maisest kinni hoitakse,
sest usutakse,
veel vajatakse -
miks seda enam ei tea,
kuid nii harjunud ollakse.
Vaibudes ja tasanedes
mõistetakse -
olevast lahti lastakse -
minul enam ei ole vaja.
Kõrval ollakse,
teekonnal saadetakse,
kuni hingamine lakkab -
on veel,
kuid enam ei ole.
Raamat on lõpetatud -
saatjad lisavad kaaned
ja tõstes mälestuse
enese õlgadele
ta viimasesse puhkepaika kannavad -
mullast oled Sa võetud
muld Su tagasi pärib.
Marianne
13.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar