Me polnud maja veel ära ostnudki – oli alles terviku kaheks jagamine - piiride paika panemine – meile ja teisele määramine - kui olukord oligi käes. Kogesin enese sees paanikat ja kaost. Kogesin seda, et Mina PEAN – lahti lastma ise endast – Oma Minast, kuid see tähendas turvatunde kaotust – olin kaitsetu.
Kohtusime õue serval. Aegade laegas avanes – eelnevad lood tõusid pinnale. Kaotuste jada, pean olemiste – talumiste kogemused. Taas väljapääsuta olukord. Minu enese sammud olid juhatanud mind kohale – olin lõksus. Olin, kui kahestunud – eemal olev ja keerises lendlev – lahendust otsiv mina ja see, kes, olles enese eest väljas, reageerimas tunnete tasandil. Tuli teha samm ja teisedki selle järel – lugu läks siit edasi.
Põllumees oli vaadanud maad üle ja teinud enese jaoks selgeks need piirid, mis eraldasid põllu õuealast. Tema ei olnud valmis kohtama teistmoodi lähenemisnurka ega ka EI-d enese tervikule. Tema nägi enese ees põlde ja oma visioone. Tema paigutas piirile poste, järgides enese joonist – kuidas kasutab ja mida teeb. Seal, kus oli olnud põld, nii 15 - 20 aastat tagasi, sellest pidi taas saama põld. Kraave pidid saama kaevatud siia ja sinna – tema tahtis oma tööd tegema hakata – tõsiselt ja nii nagu seda Soomes kogu see aeg on tehtud.
Minus tõusid küsimused, sest ei saanud aru sellest, miks peaks piiripost tulema keset meie maad – nähtav piir oli ju eemal. Teisi võimalusi pidi ju ka olemas olema. Miks ta peaks võtma meie maast endale osa? Miks tema peaks omandama tee ja meie maa vahele mingi kummalise siilu? Mis see loeb, et tema tahab teistmoodi, sest kui piir on paigas, siis tema saab seal, kus tema maa on, teha seda, mida tema tahab. Selge ja lihtne.
Põllumees jahmus, ta oli nõutu ja segaduses. Ta oli ärritunud, et mis mõttes ei saa ja peab arvestama. Mina olin segaduses ja abitu, sest ei saanud aru, miks ja kuidas põllumees meie vaatenurka ei mõista. Meie olime olnud ju kohal enne teda ja meile oli lubatud paberile joonistatud maaala. Piirid jagasid ju terviku kaheks – meie omaks ja teise omaks. Meile pidi saama see, mis oli pildi järgi lubatud. Põllumees ei mõelnud kaasa ega astunud õuele, vaid jäi seisma põldudele.
Selline võimalus, et põld ei olegi enam põld, kui seal kasvavad 15- 20 aastased puud, ei mahtunud temale pähe. Küsimus ei olnud ju enamas kui meetris või natuke üle selle, kuid tema tahtis vanadesse aegadesse tagasi ja võtta õueala servas kõrguvad kased maha. Ja ka seal ning teisest ja ka kolmandast ning neljandast kohast sõita traktoriga lähedale, lähemale ja kaevata sügavaid kraave ka sinna, kus neid, mäe otsas, eelnevate harijate poolt ei olnud kaevatud. Enese kaitsmiseks avaldas ta lootust, et kui ametimees tuleb kohale, siis too meie poolset lahendust ei aktsepteerigi ja tema saab ikkagi oma kätte, sest Soomes niimoodi piiride paika panemist ei tehtaaaaaa!!!!!
Olin hetkes, kus tundsin, et mitte millelgi ei ole mõtet – minu, meie, mõte temani ei jõua. Me ei kohtu poolel teel. Ei ole vahet sellel, kas ja kuidas, kui ta ootab, enese jaoks, lahendusena ametimehe võimu. Astume, siis laiali – jätame ära ostmise mõtte katki. Kodu ei tundu ju koduna, kui seal elades näen seda, mille olen kaotanud – enese alla jäämist.
Tegin sammu, kui tõmbasin hoogu maha ja andsin enesele ruumi vaadata lugu eemalt – mõistsin, et paberile tõmmatud joon saab olla sirge, kuid inimese poolt kujundatud maastikul see lookleb siia ning sinna. Meie ees oli ülesanne, sest uus, taas paberile pandav joon pidi selleks, et eraldada, ühendama kahte punkti sirgelt – mõlemas versioonis. See tõsiasi toob päris elus kaasa muudatused ja lahenduste otsimise, kuid see ei peaks tähendama ära võtmist ja välja jätmist. See, et on, ei pea tähendama, et peab jääma. See, et on, ei tähenda, et peab kaduma. See, et ei ole, ei tähenda, et ei võiks saada olema. See, et ei ole, ei tähenda seda, et peab saama olema. Mõlema poole pealt vaadatuna.
Põllumees tahtis edasi minna – jõuda lahenduseni – piiride ära märkimiseni. Ka tema tõmbus tagasi ja hakkas, ei enam, meie eest ära otsustanuna, meid fakti ette seadma, vaid selgitama oma vajadusi ja töö eripära. Nägin loo temapoolset külge ja temas inimest – ei enam ainult vaenlast. Lubasin enesel hinge tõmmata ja vabaneda kaitsvast poosist. Vahel kõndisime me juba kõrvu, kuid siis tajusin taas, et tema ei nõustunud meie vaatega välja, sest see koht ei pidanud temale koduks, vaid toetustega kaetud töökohaks saama.
Piirid said paika pandud, kuigi meid prooviti hirmutada ja meiega manipuleeriti. Visati õhku väiteid ja arve – makstava summa suurust ja selle, jonnimise ehk meie tahtmistega, seonduvat kasvamist. Seadusesse on sissekirjutatud, et töö eest maksab tellija – see, kelle osa mõõdetakse lahku algsest, saab arve. Kuigi mõlemad pooled olid ostmas, olime meie olnud kohal esimesena – meie tehingu aeg tähendas, et meie lahutasime ja meile jäi kohustus maksta töö eest. Tõstsin teema üles, et aus oleks jagada, sest mõlemad olime saamas kasu, kuid see küsimus kohtas vaikust ja pilke, mida oli võimalus mitmeti tõlgendada.
Läksime lahku sõbralikumalt, kui alustades ja maade peal kõndides. Tundsin omal moel kergendust, sest kohtumine ja vastamisi seismine olid jäänud seljataha, kuid samas näris seestpoolt loo lahendamatus – ma ei olnud saanud üle kontrollida seda, kas põllumees oli päriselt sõber või peitus tema sees vaenlane, kes ootamas sobivat hetke, et ...
Öised tunnid on need, mil avanevad suletud ja varjul püsinud tunded. Ärkasin nii kahe-kolme ajal üles ja jäin tunnete vangi. Olin ahastuses ja ahistatud. Hirmud voolasid välja ja maalisid maailma sisse seda, mida pelgasin. Hirmud kasvasid üha suuremaks, sest kõik võis olla võimalik. Kõik see, mida oskasin ette kujutada ja karta, kui päriselt juhtuvat, võiski tõelisuseks saada. Tegin tööd enesega – kõndisin oma tunnetest läbi - kogesin ja siis, kui leidsin loo alguse, võtsin kätte pastaka ja alustasin väljavoolavate sõnade kirjapanemist.
Põllumees vajab põllule jõudmiseks teed, mis kuulub meile ja läheb läbi meie õuest – 3m majani. Tema hakkab seda teed kasutama nii nagu omale kuuluvat. Tahtsin, kellelegi, vastu astuda ebaõigluse pärast. Tahtsin ära põgeneda ülekohtu eest. Minna lihtsalt ära, et mitte enam näha ja seejärel kogeda enese kaotust – kinnitust, et oma ei olegi oma. Tahtsin üles leida võimaluse, mis teeks nii, et põllumees enam ei tuleks ega kasutaks. Tahtsin eitada, keelduda nägemast, et, mis saab siis, kui valin astuda, ära osta ja elama asuda. Tahtsin omada, kuid ei tahtnud kogeda. Ei tahtnud omada, sest ei tahtnud kogeda. Järgnes kukkumine sügavikku – hirmude säng on põhjatu.
Kuidas elada sellega, mis ja kuidas on nii, et mina jään ellu? Tean ju, et mina PEAN, kui valin elada selliste tingimustega kohas – ühes, enese jaoks, valega. Ma ei taha kogeda hetke, milles olen sunnitud tunnistama - olen lõksus – väljapääsuta olukorras olija. Kes tuleks ja teeks nii, et kustuksid hirmud – vale kaoks lihtsalt ära. Vajasin pidavaid piire ja seda oma, mida ei pea vaenlasega jagama.
Pidavad piirid märgivad minu jaoks ära selle paiga ja need asjad, millele teine astuda ja, mida kasutada ei tohi. Kuid ometi on need piirid ka selle teise piirid – tema õigus ja võimalused. Ruum, mida teine saab kasutada enese soovide järgi – ei küsi ega anna teada, mida ja kuidas ta plaanib. Mina ei tea, kas tema valikud on minu jaoks ohutud? Temal on tema õigus. Pean olema valmis ennast kaitsma, kuid ma ei tea, millal algab lahing. Näiline rahu, mis vahel, ei tähenda seda, et lahing oleks lõpetatud.
See ei ole enam minu oma, kui keegi teine kasutab minule kuuluvat nagu oleks see ka tema oma. Ei ole mingit austust ega taktitunnet – teine võib teha, mida tahes ja kuidas temale parajasti vaja. Minult ei küsita ja minul ei ole õigust öelda EI !!!!!! Teise olemas olemine annab temale õiguse omada. Olen kaitsetu, sest nähes teist olemas, kaotan igakord uuesti selle, mis oli/ on oma. Kaotan veel enne, kui midagi juhtunud on – ma ei näe võitu selles, et teine olemas on.
Olin haavatud, sest kord haavusin, kui pidin tõdema, et jagasin olemas olevat veel ühe pretendendiga kõigele sellele, mis oli olnud ainult minu. See, mida jagasime, ei kasvanud ühes olles – seda jäi vähemaks, kuna kogesin, et oli võimalusi, millest jäin ilma. See on traumaatiline kogemus, mis on saatnud mind läbi erinevate lugude – olen vajanud kaitset ja pidavaid piire, millest vaenlaseks nimetatu ei saa astuda sisse – sellist Minu Oma kohta, kus olen sissetungij(te)a eest kaitstud.
Seal, kus on võitja, peab teine olema kaotaja, sest ainult üks saab olla võidu võtja - selline oli minu poolt loodud uskumus. Kaotasin kõikjal ja kõiges olulises, kus keegi, minu kõrvalt, oli võitja minu tõlgenduses - tema oli parem/ parim, kasu saaja, tähelepanu saav, väljavalitu, esile tõstetu, toetust kogev jne. Sellest tulenevalt oli vajadus, näha olemas olevana ja pidavana, hoida omale seda, mida pidasin enese võiduks - Minu Oma - kord kaotatu asendust erinevates vormides. Tegelikult ei kaotanud mina ka tol korral, sest olemas olev jäi alles - selle väljendus ja suurus muutusid - Maa ja Ilm jagunes ümber. Ehmatav kogemus tarretas paigale ja ma ei teinud sammu edasi. Kohanesin selles kohas, kuhu olin jäänud. Seletasin loo, selle aja mõistmise järgi, enesele ära ja selleks, et ellu jääda, valisin enese oskuste ja võimaluste järgi vahendid, andsin enesele ülesanded ja lahenduse, mis pidi välistama loo kordumise - uskumused, tunded, vajadused.
Marianne
27.10.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar