Mäletan aastakümneid tagasi, kui tookord sai sõbrannaga paika pandud oma unistuste ja ootuste väline nägu – oma tulevase mehe välimus. Täna järgi mõeldes, on huvitav - me ei kahelnud selles, et kord ta saab olemas olema. Mees pidi olema pikk, tumeda peaga ja natukene tõmmugi – eks ta sinna, selle aja filmikangelaste poole kaldus - Timothy Dalton, Mr Rochester-ina, oli meid mõlemaid puudutanud.
Teadsime ka seda, millist marki pidi pulmasõiduks kasutatav auto olema – Volga, millel kardinad tagaaknal. Auto värvi ma ei mäleta, kuid kardinatel pidid olema lilled või olid need mummud või olid ühel ühed soovid ja teisel teised. Kust ja kuhu tuli sõita või, kuidas meie mehe pidime leidma või mees meid või, kuidas ühine elu pidi kulgema, seda me ei arutanud. Fantaasia jäi nende kahe ettekujutuse juurde pidama.
See oli väline vaatamine – sisemist ei osanud me määratleda ega olnud sel ka sellisel kujul tähtsust. Mehe õige välimus tähendas ka sisemist ilu – ühes paketis mõlemad koos. Sama kehtis ka Volga kohta – valikul sai määravaks see, mida just see automark esindas – edukust, head töökohta, vahendeid ja võimalusi. Sõbranna onu oli kusagil juhtival positsioonil tööl ja tema kasutuses oli hall Volga ning käsutuses ka autojuht.
Isasid meil kahel, kodudes, ei olnud ja seega puudus vahetu kogemus, kuidas on, kui ema kõrval seisab mees - isa. Jäi pealt nägemata, milline on päris elus olev suhe. Mõlemate emad hoidsid isasid saladuses – ei olnud pilte, jutte ega ka kohtumisi, mis aidanuks luua elusa ja päris inimese. Ka teiste eludest nägime, vaid pealispindu – argipäev jäi suletud uste taha. Kui oligi mõista, et kõik ei olnud sile ega särav, siis meil/ minul ei pidanud nii ju minema.
Aega on läinud edasi nii umbes kolm tosinat. Teel on olnud erinevaid suhteid – erinevad rollid ja neis partnerid või igatuste kaugusele jäänud rollid ja ka enese meelest omatud rollid, kuid, milles tegelikult partner puudus. Iga suhe ei ole olnud hea ja hoidev. Mõni oli ahistav ja vale – no ei töötanud sujuvalt – oli takistusi ja vastukäimisi – pidime olema, sest olime, kuni enam ei olnud.
Ei ma mõistnud siis, et ebakõla sündis, kui oli roll ja ka partner olemas, kuid tema või suhe ei olnud minu jaoks õiged, sest need ei olnud sellised, millised nad pidid olema minu tähenduses – sellisena nagu mina nad loonud olin – enese sees – juba ette valmis.
Siinse kooli kahel esimesel aastal kontrolliti noorema poja terviklikku arengut. Mõlemal korral esitati talle ka küsimus – Kas Sinul sõpru on? Esimesel, eelkooli aastal, luges poeg ette need mängukaaslased, kellega ühised mängud õnnestusid või saadi koolijärgselt kokku, nende või meie pool. Teisel aastal, kui oli alanud tegelik elu ehk ellujäämise õppused – suhteid ei jälginud ega silunud enam õpetajad, vaid lapsed ise valisid ja vahetasid, kellega ja kuidas olla ühes. Tolle aasta alguses olid suhted katkised – vahel narriti, ka kiusati ja löödi.
Kui arst kordas oma küsimust, siis jäi poeg vakka – sõpru ju ei olnud, sest sõber poleks ju nii teinud. Kuidas tunnistada üles, et ühtegi sõpra ei ole – mida see enese kohta ütleb? Ütlesin sõna sekka – oleks mõistlik valida teine sõna, sest sõbra tähendus on teine, kui olemas olevad suhted klassiõdede-vendadega. Arengu seisukohalt suhted olid ju olemas – tegu oli koolivendade või mängukaaslastega, kellega koos käidi koolis ja omal moel ühes tegutseti, kuid sõbra rollis olijale partnerit, sel hetkel, ei olnud.
Seal, enese teises kümnendis, kuid tegelikult pole numbris vahet – igas vanuses - on olnud teadlikud, kuid ka alateadlikud ootused ja vajadused enesele, suhetele, rollipartneritele – milline peab olema – eelduseks oli enese tähendus – mida saan kogeda, kuidas olla. Küsimus ei olnud partneris, kui inimeses – tollele iseloomulikud omadused, oskused, tahtmised, harjumused, ettekujutused ja ka valupunktid, vaid ikka selles, kellega mina olin suhtes – enese poolt loodud pilt ja rahuldatud või rahuldamata jäänud vajadused, kaotatud kogemiste purunenud unistused.
Kui kõrval või vastas oli ema, õde, vend, sõbranna, klassiõde, mees, töökaaslased, siis pidid nad olemas sellised nagu mina ise, nähtu, loetu ja igatsuste põhjal, olin nad, nimetavate sõnade taha, loonud. Kuid, kui nad ei olnud seda, sest loomulikult osutusid nemad teiseks – pildid ei ühtinud ega inimesed käitunud nii nagu oleksid pidanud - nemad oli valed ja selleks, et mina ei kogeks oma segaseid tundeid, vaid saaksin tunda ennast hästi, nägin ma vigu neis – nemad pidi ennast muutma, et mina saaksin kogeda õiget olemist.
Esimest korda abielludes, oli korraga nii palju seda, mida ma ei olnud veel kordagi kogenud. Oli seda, mis toimis, kuid ka seda, mis ei toiminud. Olid uued võimalused, mida sain, kuid ka need, mida pidin ja mida ma ei saanud. Ometi uskusin end suutvat olla õige, sest lõin ennast abielus oleva naise rollis olles sellisena nagu minul oli ettekujutus sellest rollist. Kuid see seal ei olnud mina. Mina ise ei teadnud veel sedagi, kuidas olla naisena, rääkimata sellest, et ma ei teadnud, kes olin mina - rollide taga – ilma maskideta. Mina ei olnud veel kasvanud sinnamaani.
Vastukarva pai kordus, kui ma ei saanud kogeda päris seda maailma, mis pidi abielludes olemas olema. Proovisin olla õige – luua veel paremat ettekujutust, et sobida, see pidi tagama õige vastuse. Aeg läks, ma ei tahtnud enam mängida - trots tõstis pead ja ma ei mugandunud ega nõustunud enam. Sageli ei tulnud ma oma tunnetega toime, sest ma ei mõistnud ise ennast. Suhe pidi olema ju selline, kus tunded jäid heade poole peale. Kõik see, mis ületas nähtamatut piiri, oli ülekohus ja karistus. Lugu oleks pidanud olema korras - oli ja oldi, kuid päris elus ei loonud inimesed ühes seda, milleks oli võimalus olemas.
Tegelikkus ja tähendus, vorm ja sisu on olnud teised. Hoolimata sellest, et püüdsin oma erinevaid osi, kantavate rollide lahendusi ja suhteid partneritega, õigesti hoida, ei oldud minuga ega olnud ka mina ise iseendaga rahul – rahu ei olnud. Vajasin midagi ja kuidagi teisiti – seda õiget – et ettekujutus läheks tegelikkusega kokku. Kui raamat või film ei sobinud, siis sai valida alati teise. Kui raamatus või filmis oli keegi paha, siis sai ta karistada või palus ta vabandust ning parandas maailma ära – tegi printsessi õnnelikuks.
Sama malli soovisin ja kasutasin ka elus - tuli vahetada rollipartnerit või elada ilma. Kuid kõiki rollipartnereid ei saa välja vahetada – ei oma vanemaid, õdesid-vendi ega ka ise ennast. Suhted olid, kuid ei minu tähenduses. Sama pädes ka vastas poolte peal – ka mina iseendana, ei olnud rollipartnerina nende ettekujutus, neile vajaminevas tähenduses. Valede inimeste kokkusaamised jäid katkendlikeks, kibedate kogemuste ja solvunud pettumuste jadaks. Kui on, kuid ei ole, siis on nii nagu ei olekski, kuigi olemas olles on võimalus olemas – saab küll, kui võtta enese valitud prillid eest ja tegeleda iseenda tunnetega, mitte projitseerida neid vastaspoolele – pidada partnerit enese tunnete autoriks. Elada reaalsuses ja teadvustada vahet selle vahel, mida ise oodatakse ja mis olemas on.
Suhted ei pea olema enesele peale sunnitud, et need peavad töötavatena olemas olema, kui nad on olemas. Viisakaks saab jääda, kuid nägusid ei pea tegema – kasutama maske, mis varjavad tegelikkuse – enese sees toimuva – selle, millega ei ole rahu tehtud – enese kaotused ajas – siis, kui ei saadud seda, mida vajati, sest vastas olija ei olnud õige, vaid oli vale kohal olija.
Ka kaasa tulnud rollides saab olla aus. Sundides ise ennast olema see, kellena ei olda, valetatakse kõigile – meil on hästi, me oleme ühes – meil suhe töötab. Läheb küll üle kivide ja kändude, tehes teel olijatele haiget, kui peetakse seda alles sellisena nagu see peab väljast poolt vaadatuna paistma. Hupsis.
Inimesed ei võta vastutust selle eest, mida ollakse tegemas, sest vaatenurk on keeratud teisale - on süütunne ja vabaduse iha – leinatakse kaotust ja tuntakse viha – ma ei taha, kuid pean – pean, kuid ei oska – suhe ei tööta vajalikul/ õigel moel. On hirm lasta lahti, anda partner ja ise ennast vabaks. Ei ole ju õige ega õigustatud, kui hoitakse kinni – seda, mida ei ole – kui ei ole selliselt töötavat suhet, milles on mõlemal poolel hea olla – koht ja aeg, milles võimalus olla ja iseendana vastuvõetust kogeda.
Kuidas kõlaks vastutus - tegeletakse omade tunnetega – võetakse vastutus enese omade eest endale, antakse tagasisidet ja teada oma soovidest, vajadustest. Ei vaikita ega kanta kauna, sest inimene, kellel on halb, kuid, kes ei võta, midagi ise ette, õpib süüdistama teisi ja ise ennast kaitsma – sulgeb ennast teise eest ja loob Meie sisse oma Maailma, mis samal moel jätkates, kasvab suuremaks. Jääb alles Mina – Meie kaob – nii nagu oli ja on sees, see saab nähtavaks väljas. Suhted katkevad – ei ole ühes olemist, sest sellest on juba ammu lahti lastud – ajal, mil selgus, et tegu oli valega ja enese kaotus – enese tähendusest tulenevad vajadused ja igatsused jäid täitumata ning suhtest tulenevate kohustuste eest makstav hind oli lõpuks liiga suur kogeda.
On nii nagu on – vastu reageerimine tähendab rahulolematust olevaga – saad muuta seda, mida saab muuta – enese vaatenurka, enese suhtumist – seda Maailma pilti, mille ise oled enesele loonud.
PS selleks, et elu ikka huvitav oleks ja õppetundide eest põgenema ei pääseks – selle, mille jaoks oled tulnud ja mida on tarvis kogeda, et õppida – see ulatatakse Sulle lahkelt kätte – seotus nende inimestega, kellest pole selles ajas pääsu – rollid ja rollipartnerid, mis ja kes anti Sinuna sündides Sulle kaasa ...
Marianne
12.10.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar