Hoia minust eemale!

 

Pealt vaadates, kuidas „valed” vihikulehed asendati õigetega – veel puhtana olevatega, õppisin, et vääraks hinnatu kaob olematusesse – on olemas võimalus, kuidas alustada puhtalt lehelt. Kuid tegelik elu ei läinud selle õppetunniga kokku. Päris elus ei ole ju uut algust olemas, vaid tee jätkub – läheb sellest samast kohast edasi, kuhu ollakse jõutud või kinni jäänud.

Tegelikkuse kogemine ja loodud uskumus, põrkusid valusasti kokku ja minu sisse jäid olnust, mind häbistavad, mälestused ning enese teed tähistama määritud jäljed – enese aegumatud kuriteod – need olid teod, mida ei olnud võimalik, välja rebides, olematuks teha, sest neist olin loonud enesesse ja oli loodud teiste sisse - mälestusi.

Kuna teiste inimeste mälestusi välja tõmmata ega ära kustuda ei saa, siis jõudsin, jätkuvaid tagajärgi kogedes, järeldusele, et kui enese vigu olematuks teha ei saa, siis järelikult on need igavesed. Veendusin, et valusate mälestustega pikitud suhted aja jooksul ei parane, sest pihta saanutesse jäid haavad – neis elavad erinevad tunded ning ellujäämismehhanismid jäid nähtavalt alles. Aegade jooksul õpiti nendega justkui ühes elama – vaikima, katma, eitama – kuid ikkagi elusatena hoidma. Need ei armistunud ega paranenud, sest enese kogemustest ei lastud lahti – need jäeti meeldetuletuseks alles – hoiatusena iseenesele ja karistusena minule - püsivalt püsima.

Kuna enese minevik oli ja jäi valeks, siis kogesin jätkuvat kaotust - kaotasin olevikus – selle, mis saanuks ja võinuks olemas olla, kui oleks olnud võimalus alustada puhtalt lehelt. Lõpplikku karistust ootava või ka juba kandvana, seisin üksinda – olin olnud süüdi – seega - jäin süüdi. Kuna nähtavat häbiposti ei olnud, siis ei saanud sealt minema minna. Kuna pimedat nurka ei olnud, siis ei saanud sealt ka välja astuda.

Kogesin seinu ja vaikust – eemale hoidmist, välja jätmist, eraldamist. Elasin uskumusega, et kui olengi olnud ja olengi teinud, siis mul ei ole teist valikut – ma olen väärt kogema seda, mida kogesin – ei paremat.

Kuna kogesin enese ees seisvaid seinu ja suletud uksi ning emotsioonituid fassaade, siis tajusin, et mina ei pääse sisse ega ühte - olin justkui olematuks tehtud – ühisest aja loost ära kustutatud. Kuigi kandsin igavest karistust, millest polnud väljapääsu – karistuse lõppenuks lugemise otsust ei olnud keegi valmis tegema, siis olin ka mina haavatud, sest vajasin vastu võtmist sellisena nagu olin olnud ja olen.

„Kui teie ei vaja mind, siis ei vaja mina ka teid!” Enese kaitsmiseks sulgusin ja kasvatasin vahed vahele. Vaikus jäi täitma eraldavat tühjust – ma ei ühendanud ennast ühte, vaid olin eraldi – väljas süsteemist. Aegade sidemed küll ühendasid, kuid neist ei piisanud, et tunda ennast ühes olevana – sest need olid kui katkised gaasitrassid seal sügaval mere põhjas – need olid olemas, kuid energia nende sees enam ei voolanud või kui vähene voog oligi jäänud, siis see pulbitses välja mujal.

See, kes on omade käest haiget saanud ja teostab enesekaitset, väljendub sõnumina – Hoia minust eemale! See, kes on omade poolt süüdi mõistetud ja igavest karistust kandma määratud, kogeb sõnumit - Hoia minust - meist eemale!

Oma tunnetest sõltuvuses olevate inimestena jääme me kinni sõnadesse, sest igal inimesel on kasutusel oma märkide, tähenduste ja tõlgenduste keel. Kõigil on kaasas oma teekonna pikkus, enese poolt loodud, varjatud või leitavad, mälestused ning salvestunud tunded, mis käivitavad meid reageerima. Pihta puudutanud sõna(de)st saab alguse lugu – järeldused, otsused, lahendused, ülesanded, tegevus – see, mida kujutame ette enese sees – selle loome kogetavaks enese ellu.

Marianne

04.10.2022.a