Igal inimesel on kaasas sõna(d), mis saadab(vad) – sõnadest saavad alguse lood – enese ja ka suguvõsa omad. Igal sõnal on oma tähendus, energia ja ülesanne. Sõna on vägi. Sõnas on vägi. Sõna võib ja saab olla koorem, kuid sõna võib ja saab olla jõud ning sõna võib ja saab olla võti.
Alguses on sõna, mis tähistab olemas olevat – tervikut. Tervik koosneb osadest. Osi ühendavad jooned, liinid, teed – neid mööda liigub energia. Energia on olemine. Sõna annab ja loob sisu ning vormi – selle, kuidas on. Kuidas on olemine - on valitud olemine. Valitud erinevatel põhjustel.
Inimese ülesanne ei ole kannatada – kanda oma elu, kui koormat – inimese tee, erinevaid värve ja tundeid kogedes, on avada lukustatud paiku ja vabastada blokeeringuid eneses ning ka suguvõsa liinides. Sõna annab võimaluse mõista lugu, leida lahendus ja vabastada peatunud vool.
Igavikulise aja teljel, on eile, on täna ja on tulev, ühel ja samal ajal olemas. Eilset mäletatakse, tänast nähakse, homset kujutatakse ette. Oma elu elades, ollakse selles kohas, kus ollakse – ollakse kõigest osa, kuid sageli elatakse nii nagu suure ja ainsa loo algus oleks saanud alguse enese sünniga. Ei ole pilti sellest, millises kohas süsteemis asutakse – kadunud on eilne päev ja homset ei ole veel kohale jõudnud. Unustades või eitades süsteemi, kujutab inimene ennast eraldatuna ette – Minu ja Mina sõnad tähistavad ja määravad omamist ja olemist.
Terviku iga osa on oluline, igaühe panus on tähtis ja vajalik. Iga liige on vastuvõetud ja heakskiidetud sellisena nagu ta on – omal kohal olemas olemine on tema ülesanne. Vahele ei ole ehitatud seinu – keegi ei ole eraldatud välja poole ega kaitsta ennast teis(t)e eest – energia voolab, sest blokeeringuid ei ole.
Kuid, kuidas seda teha – nii olla, kui enese sees ei nähta tervikut, vaid kilde ja iseennast üksinda seisvana? Olemas olev, kuid olematuna, neelab energiat ega toeta. Üldine dünaamika on paigast ära. Enese energia täidab tühimikke, et saavutada tervik, kuid see ei tähenda suutlikust luua tervikut, vaid varikujude loomist – ise ennast erinevates rollides.
Üksinda seisev inimene tunneb, et teiste päriselt olemas olemine võtab temalt midagi vähemaks – tema peab, tema ei saa, tema jääb ilma. Üksinda väljal seisja tunneb, et teised ei taha teda enese kõrvale. Tal oleks vaja tuge ja teed. Tugi oleks teadmine, et ta ei ole üksinda. Vaba tee tähendaks kanalit, kuhu voolata. Kuid teed ei ole, sest see on suletud. Üksindus, see tähendab valmisolekut - vastu olemisi kohtama.
Selline olemine tundub nii nagu teised kaitseksid ennast eraldi seisva inimese eest. Loomulik vool on takistatud, kui inimene ei ava ise ennast. Olemata osana ei saa inimene anda endast osa ega saa ta ka osa. Oma tagurpidi loogika järgi tunneb eraldi seisev inimene, et tema on välja jäänud – vahelt või kõrvalt puudu. Tal ei ole juuri, mis seoksid teda kohaga. Juured on jooned – suguvõsa jõujooned.
Aegade teel on olnud erinevaid hetki ja igasuguseid olemisi ja sellest tulenevalt on igas suguvõsas lugusid, mis ootavad oma aega – leidmist, avamist ja lahenemist – energia vabanemist. Seal on tupikuid, haigutavaid auke, unustatuid, kaotatuid, välja jäetuid, kõrvale astujaid – seal on nimetatud süüdlasi, ohvreid, kurjategijaid – see kõik tähendab katkenuid, paksemaid ja õhemad ühendusi – nii, kuidas muster on kootud – mida nähakse, mida teatakse, mida mitte.
Üksinda olija on üksinda justkui kõikjal – ta ei näe enese aegade algust ega käidud ja tulevat teed. Üksik seisab üksiku puuna - see on ette kujutatud pilt – enese sees loodud kujutlus. Miks on inimene ise ennast välja jätnud? Mida ta näeb elavana, mida kärbununa? Elusas voolab energia, katkenud ühendused on takistused, mis tõkestavad olemas olevas – olemas olevate vahel voolu.
Kõigil ja kõigel, mis oli, on ja tuleb, on eesmärk olla olemas - juhuseid ei ole. Kõik on kõigega seotud, kuigi inimesele võib tunduda, et see nii ei ole. Silmale nähtamatud on sidemed, mis pinna all ühendavad olnu, olemas oleva ja tuleva, ühtsesse võrku.
Milline on võrgu seisunud, läbilaskevõime ja töökorras olemine? Kas välja jäetuna tundev inimene usaldab ennast ühendada võrku – hüljatuna leida endas julgus ja lasta lahti oma hirmust – mis juhtub, kui pais, mis väljas koosneb sellest, mida pole vastu võetud ja sees sellest, mida ei ole välja jagatud, vallandub?
Inimest takistab hirm, sest ta on loonud endas, hoiatuseks, ettekujutuse, et kaitset alla lastes tungib võõras isiklikule territooriumile ja oma võetakse ära. Selle uskumuse alalhoidmine tähendab, et iseennast ei avata ja välja ei astuta. Kraani avades voolaks seisev vesi välja ja puudutaks vastu. Meres ujuv inimene kogeks, kuidas suud avades, voolab vesi, anastades ja vallutades, tema sisse – see on surma hirm – ühendus tähendab karistuse kohale jõudmist – Mina -na olemise lõppu.
Inimene jääb ellu – ta seisab jalad maas ja loob eneses ühenduse – leiab enese sees mälestuse, kus ollakse ühes ja elustab selle – olles osa, annab ta osa ja saab osa. Olles meri, ei ole olemas tühimikke, vaid kõikjal on vesi, mis sisaldab mõistmist, selgust, teadmisi – alguse allikas.
Vallanduvad st sisenevad ja välja voolavad energiad, esialgu justkui põrkuvad, siis alustavad segunemist – kogetakse ise ennast ja teist erinevates annustes. Alguse segadus ja mäslevad vood korrastuvad. Mida rahulikumaks ja aeglasemaks muutub välja ja sisse vool, seda enam selgineb lugu, rahuneb meel. Segunedes, ühtlustuvad energiad - vastu põrkamiste ning ülevoolude asemel jätkub ühinevate energiate vool eilsest, läbi tänase, homsesse. Paisu vallandudes kadus pinge, sest ühtlustunud vool tähendab, et energia on liikumises – see, mis tuleb, läheb läbi ja on läinud, kuid seda ei jää vähemaks ega inimene nn omast ilma. Ühes olemine tähendab puhastumist, settimist, mõistmist.
Oluline ei ole see pealispind, mida inimene näeb enese seest väljaspool, vaid see, mis toimub enese sees – see, mida kogetakse. Nähes väljas, järeldatakse, et nii ongi ja kogetakse sees sama – uskudes selle olevat reaalse, luuakse see reaalsuseks. Nähes enese sees seda, mida luuakse, on see reaalne – olemine. Oluline on see, mis toimub enese sees – inimene on see, mida ta loob, sest kogetakse seda, mida ise luuakse – seega oli, on ja saab olema see, mida inimene ise loob. Avades ise ennast iseendale – võetakse ennast vastu sellisena nagu ollakse.
„Kujuta ennast - Öise tähistaeva alla – tähtede sügavusest osa saama, või Päikesest soojale rannaliivale - laine, laine järel randuva mere kaldale, või Rohelisele aasale - silmadega pilvede sõudu saatma, või Kohisevasse metsa - tuules liikuvate puudelatvu jälgima, või Puu tüve vastu oma selga toetades, puu juuri kui ka enese omi tunnetama.
Ole kohal, hinga, tunneta ise ennast. Kuula enese hingamist – liigu sellega kaasa. Taju elu enese sees - tunneta enese soojust. Meel rahuneb – oled kõiksusega seotud. Ennastkaitsvate tunnete vaibudes, tajud turvatunnet ja seotust – oled ühendatud.
Olles ühendatud ja järgides hingamist, kogedes puudutust, keskendudes hingamise ühtlustumisele ja soojusele, kaob ära eraldatus välise ja sisemise vahel – jääb reaalne ühendus ja toimiv side."
Marianne
08.10.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar