Kaotus on millestki ilma jäämine – see on leinamise teekond. See on protsess - teekond, eitusest enese kogemuse vastu võtmiseni. Kaotust kogeb inimene, kui lõplikku kinni olemist kohas, suhtes, ajas. See tähendab ka suhet enesega, enese elu, enese valikuid. Kaotus on väljapääsuta olemine.
Inimene kogeb kaotust, kui ta ei saa olla seal, omada või saada seda, kus olemist või mille omamist ta mingil põhjusel vajab. Masendus, apaatsus, eitus, stress, paanika, hirm, viha, raev, kurbus jne on enese välja- või ümberlülitamine, tõdemusele vastu reageerimine – see on soovimatus enese kaotust tunnistada, sest kaotuse tähendus võib ja saab olla ka, kui allajäämine, lüüasaamine.
Kaotuse vastu võtmine tähendaks tunnistamist, et võimalust, midagi muuta – teiseks teha – enam ei saa ega seda ole. Oma äraspidises loogikas usub inimene, et kuna ta ära olnut muuta ei saa, siis ei ole tal ka tulevikus võimalust – võimalusi muutusteks.
Kaotuse kogeja sulgeb ennast olevikule, sest seal saaks ta teha sammu tulevikku. Olevikuga on keeruline nõustuda - kaotajal tulevikku ei ole – kaotus on muutnud selle tema jaoks võimatuks. Kaotust ei saa minevikku ära kaotada, sest kogemust vastu võtmata, ootab see kogemus teda ees. Enese kaotust tunnistamata reageerib inimene ohule, Maailmale, ka enesele vastu, sest - "Mina ei saa enesele kaotust lubada."
Tegelikult saab inimene muuta oma minevikku – ta saab anda olnule teise tähenduse siis, kui ta vaatab enese lugu teise vaatenurga alt. See on võimalus, mis inimesel on olemas – enese samm annab teadmise, et tema on see, kes saab luua endale oleviku, milles on kõik võimalik, sest väljapääsu, kui võimaluse nägemine, tähendab erinevate võimaluste vahel valimist. Inimene on valmis järgmiseks sammuks.
Marianne
22.10.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar