Need mängud liivakastis

 

Olen täiskasvanud -

mina suur juba olen -

valikuid ise teen,

nõusolekuid ise annan,

otsuseid ise vastu võtan,

kui vaja, siis ka keeldun

või teistmoodi tahan -

olen suur ja olen ise.

Kui kohas või loos,

kus või milles olen osa,

korraga kogen,

et mind lükatakse kõrvale

või välja jäetakse -

minu eest otsuseid tehakse

ja kokkuleppeid sõlmitakse -

siis lapseks taas kahanen.

Kui minu elu puudutavat

ilma minuta ära otsustatakse,

siis puudutatuna

tunnen ennast lapsena -

kadus turvatunne,

kui ebaõiglast kohtlemist tunda sain.

Taas ehedalt kogen,

et kuigi minule

tingimused pole vastuvõetavad -

mind ei kuulata,

vaid vaikima sunnitakse -

„Mida Sina ka tead!!!

Mida Sina ka mõistad!!!

Sina ära rikud!!!

Sina untsu keerad!!!

Ole vait

ja ära sekku!!!!”

Laps jääbki vait

või protestib vastu,

ta ära läheb

või siis jonnib vastu -

laps 

turvalist tunnet 

enesele vajab -

tähelepanu,

mis sõnaks -

Sina oled see,

kellega arvestatakse ...

Ka see suur,

kes alles laps ,

korduvat kogemust vajab,

et tema ise on see,

kes oma elu ise

määrata saab.

Ei ema ega isa,

ei kasvataja

ega ka õpetaja,

kes otsuseid vastu võtavad,

ei koge seda,

mis on seal,

kuhu nad lapse saadavad

ega koge nad ka seda,

mis on siis,

kui laps PEAB

elama,

olema,

tegema

nii

nagu suured

selle ära otsustavad.

Ei ole nemad need,

kes kaotust ja tundeid kogevad,

kui, eneste otsuste järgi,

lapse turvatundest ilma jätavad.

Suur väikeseks kahaneb -

ta abituks muutub,

kui lüliti klõpsab

ja tema ise

ei saa arugi,

mis toimub,

mis temaga juhtus,

miks on tunded,

mille nimed on kaotsis,

miks enese sees on segadus

ja masendav lootusetus.

See on see laps,

kes enese sees kõneleb -

Minust midagi ei sõltu,

mina ise

ei saa muuta

enese loo kulgu -

APPI – mind kuulge ja aidake!!!

Vanemaist

ega ka õpetajatest

ja samuti ka kasvatajatest

ei saa öelda lahti -

seega polegi välja pääsu.

See suur,

kes taas laps,

kogeb olukorda

lapse mätta otsast -

ja tema jääb alla

ning teised

üle need kõrguvad.

Inimesed,

kes on suured,

teevad ise otsuseid

ja ka kokkuleppeid sõlmivad -

laps, nende kõrval,

on ohver,

on hüljatu.

Valides appi viha,

valides appi solvumise,

soovib laps leida jõudu,

et ennast lahti ühendada

ja enese jaoks valest kohast

ning olemise seest ning eest -

ära minna.

Minna ära,

et tõmmata ennast kerra

ja käed ümber enese,

lohutavalt hoidmas,

oma haavu tohterdada.

Kui inimene

on ise ennast

ära kaotanud -

olles suur

on ta laps

täiskasvanute Maailmas,

siis sel üksinduse hetkel,

kurbus jääb

lapsele seltsi.

Suured inimesed

võivadki ja saavadki

olla täna ühesugused

ja homme teistsugused -

nemad enese eest seisavad

ja ise oma samme valivad -

nemad lapsega ei pea arvestama,

sest nemad teda suurena näevad,

kes ise teab

ja enesega seonduvat

korraldab ja seab.

Tule välja liivakastist,

tule välja kapi tagant,

tule välja nurgast

või laua alt -

tule -

omil jalgeil seisa.

Ütle välja see,

mida tahad öelda -

võta vastu see,

mis toimub ja tuleb -

Sinule vastatakse

ja oma sammude tagajärjed

need jäävad enese kanda

ja eneses kogeda -

Sina oled ju suur ...

Marianne

25.10.2022.a