Kuidas tema sai minule nii teha? Kuidas tema võis minule nii öelda? Võtan teise sõnu ja tegu isiklikult. Haavun, solvun, sest minuga käituti vääralt, inetult, halvasti, ebaõiglaselt. Kui teine tegi, siis kusagil peab olema põhjus, miks ta nii tegi. Harjunult sõnastan eneses selle põhjuse, miks teine oma sõnad lausus või teo tegi, kuigi samas võin selle ka teadvustamata jätta. Tundsin puudutust, sest põhjus pidi leiduma minus – teine valetas, sest peab mind lolliks - teine lõi, sest peab mind nõrgaks - teine ütles, sest peab mind väärtusetuks – teine eiras, sest peab mind valeks.
Need on minu enese järeldused ja hinnang – see on minu enese poolt loodud pilt, mida mina ei taha iseendast näha. Mina ei taha olla see loll, inetu, väärtusetu, nõrk, vaene jne. Tahan, et teine teeks oma kirjelduse ümber, kuid teine ei saa teha teiseks seda, mille olen mina ise enda sees ära otsustanud.
Teise tegu või sõnad tähendavad, et ta hülgas mind, et ta pettis mind, et ta mängis minuga. Kuid, millise pildi maalib ja millise loo see minu kohta jutustab, kui ma usun, et teistele nii ei tehtaks, teistega nii see ei juhtuks. Solvun, kui mulle tundub, et mind koheldakse teistmoodi, kui teisi – see tundub nii ebaõiglasena kogeda. Usun, et selle põhjus on minu olemas olemises, minu olemises – tegu on just nimelt minuga – mina võtan lugu isiklikult.
Jonnin, trambin enese sees jalgu, kui vaja viskan ka pikali – see on protest ülekohtu vastu. Kui olen oma teekonnal juba oma saatusele allajäänud, siis kogen ennast ohvrina – mul ei ole teist valikut, sest see on minu tee ja saatus. Jonniv laps või ohver on need rollid, milles inimene ei võta vastutust oma enese sammude ja olemise eest – tagajärjed jäägu teistele.
Olen jonniv laps või alanduv ohver, sest ma kogen kaotust – päris reaalset kaotust, sest mina ei saanud seda, mida oleksin võinud kogeda – tahan seda, mis oleks võinud olemas olla, kui oleks olnud teisiti. Suunan oma tähelepanu loo sellele küljele, mis näitab teist vea teinuna, sest see on võimalus nõuda teise muutumist, teiselt loo muutmist või teiselt kompensatsiooni enese kannatuste eest.
Oli, sest oli. On, sest on – selle tõdemuse, kui lõplikuse, vastu võtmine on osutunud keeruliseks – jonnin vastu või alandun. Puudutus ja reageerimine sellele, annavad signaali, et nüüd on käes aeg teha tööd ise endaga. Mis nimeline on see tunne, mida mina väldin, varjan, eitan, maha surun? Peaksin otsima vastust, kuid palju kergem on suunata oma tähelepanu teisele, kui sellele, mis toimub enese sees. Tuleks teha peatus ja võtta aega maha, kuid selle asemel reageerin vastu – otsin teises vigu, nähvan vastu, vaikin või valin mõne muu lahenduse.
Miks mina selle tunde valisin? Mida teise tegu/ sõnad minu jaoks tähendavad? Mida teise poolt valitud samm minuga teha võib/ saab? Millised tagajärjed võivad sellel minu jaoks olla? Kuidas ma saan ise ennast kaitsta, hoida, toetada? Abituks tegev, kuid samas ka vabastav, on leida üles ise ennast – mina kogesin hülgamist, väärtusetust, hirmu, ... .
Enesega kohtumine, oma tunde avamine, tundub olevat sama hirmus, kui hüpe pimedusse. Selle asemel on lihtsam keerata kogu lugu pilaks, vaikida maha, teha teine vastutavaks – ma ei tegele olemas olevaga. Suunates oma tähelepanu sellele, kuidas teine tegi – jätan tähelepanuta selle, miks ta tegi. Sellele küsimusele on vastus ju teada – teine tegi, sest mina olen see või teine või kolmas. Usun tõsiselt, et põhjus peab olema minus, sest mina, võttes lugu isiklikult, reageerisin tundena. Kuid teine tegi, sest tema teo põhjus on temas endas.
Enese silmad näevad seda, millisena usun end olevat. Maailm, läbi puudutuste, peegeldab mulle tagasi enesest loodud pildi. Pean suutma vältida „valet” ja leidma üles „õiged” peeglid. Lahenduseks on tähelepanu äratamine, püüdmine, kuid ka selle vältimine, eiramine. Kahjuks ei saa sobivat tähelepanu salvestada ega paigale püsima panna ja samuti ei saa valeks loetud tähelepanu olematuks muuta või eemale suunata. Seega, ei ole väline tähelepanu selle loo lahendus, vaid võti on minu enese käes.
Marianne
07.10.2022.a
PS Lugu kirjutades mõtlesin selle peale, et kuidas, kust ja millal see, tänast lugu toetav vahetu kogemus minuni jõuab. See tuli ega see tulemata jäänud. Lugu blogisse üle viies tuli telefonikõne, kus mulle jagati infot, mis mind puudutas ja nii saingi võimaluse, värske ja vahetu kogemuse põhjal, iseendasse süüvida, et otsida vastust küsimusele - Miks mina ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar