Töökoha vahetus!?!? Just nimelt, töö koha vahetus, hoolimata sellest, et ma ei käi igapäevasel palgatööl, on iga elukoht olnud, on ja saab olema minu töökoht. See on paik, kus avanevad lood, mida ei kohtaks mujal.
Uue elukoha valikuga on käinud kaasas päris paras ports erinevaid hirme. Üks, omamoodi nõutus või ärevus, hõlmas lugude teemat – et, kui ma lähen inimestest eemale ja asun oma paigas, siis kuidas kohtan puudutusi ja millest ma siis kirjutan. Siin kohal tulin ma iseendale appi – ikka täiega kohe ulatasin toetava abikäe.
Kuna meie maja müük on tundunud, justkui ei millestki ja siiski kõigest, mis võimalik, pidurdatud olevat, siis on aega olnud olla ja pole olnud võimalik kõiki samme kohe astuda. Mida see tähendab? Kui senise kodu müügiotsus sai paika pandud, siis algasid ka uue elupaiga otsingud. Vaatasime kuulutusi, piilusime aedade tagant ja käisime esitlustel. No kõike oli, kuid oma ei olnud. Võis ja sai igatepidi mõeldudki, kuid argumendid olid ikka vastu. Aeg tiksus lähemale ära kolimist - kuhugi.
Ühelt esitluselt ära sõites otsisime suvekuumust jahutavat ujumiskohta – see leiduski lähedusest. Rannal asub vallale kuuluv kõigile avatud saun, mida sai piletit lunastades kasutada. Järv on sügav ja läbipaistev. Saun suur ja korralik. Peale hüva leili ja karastavat suplust soovis mees, et uus kodu võiks asuda sellise võrratu koha lähedal. Kinnisvara portaali sirvides saime selgust, et ainult 2,2 km kaugusel oligi üks meile sobiv võimalus müügis.
Ühel õhtupoolikul jõudsime õuele, mis tunduski korraga see õige olevat. Kaskedega ääristatud teed mööda õuele sõites, vilksas mööda silt, millel tundus kirjas olevat aru. Aru talu oli Eestis ema sünnikodu, mis anti elamiseks võõrastele, kui pere Siberisse küüditati. Lähemalt kaema minnes paistis sambla seest vastu hoopis aro – neiupõlve nime algus. Täpsemalt asja uurides selgus, et tegu oli hoiatava sildiga – Varokaa koiria.
Maja oli suur ja omapärane – ei copypaste teiste samalaadsetega. Elamise osa oli selgelt vajamas suuuuuurt koristust, sest koerad, need inimese sõbrad, olid tubades elada saanud – koerakarvu leidus kuhjades ning nende küüned ja seljad olid jätnud jälgi põrandasse ning kulutanud olematuks või määrdunuks tapeete. Krunt asus põllumaa keskel. Olemas oli neli kõrvalhoonet, milles varjul tõeliselt palju vanu aardeid.
Olin sõnastanud, et meie soovide järgi olime enesele otsimas samasugust elamist, kui meil Eestis oli olnud. See koht seda ka oli. Mõlemas kohas olid kasealleed. Majad oma teede lõpus, oma põllu keskel. Lisaks oli postiaadressi algus sama nagu tänasel päeval on – siin Nõmmetee – seal Nõmmekindlusetee. Siin kirjutame numbrit 1, seal tulnuks see vahetada number 2 vastu. Kuivkäimlat kasutades libisesid, wc paberi rullist, pihku maja võtmed. Õuel seistes lendas kull või oli see kotkas üle. Märke kui palju, oska neist, vaid lugeda see õige tulevik välja.
Põnevust suurendas ka palkidest ehitatud suvila, seda ümbritseva metsa ja tiigi, millel saar koos väikese paviljoniga, ostmise võimalus. Sõitsime need mõned kilomeetrid, mis lahutasid meid üllatusest - autost välja astudes olid ümberringi kõrgumas männid – osoon täitis kopse. Kukeseened kasvasid tee ääres, mustikad ja pohlad taamal metsas. Metsa sisse astudes algas tõus kaljule, millelt avanes vaade puude latvadele. Kõigel sellel oli võimalus saada omaks - vau, vau, vau – kas ikka päriselt.
Hind muutus, erinevaid võimalusi vahetades, meile üsna sobivaks, kuigi oli samas üsna maksimumi lähedal – remondile poleks suurt kapitali jäänud. Käisime kolm korda seda imet vaatamas. Kõndisime ja arutlesime, jagasime ruume ja tegelesime juba sisustamisega. Panime paika plaane, et mis järjestuses, mida teha. Hindasime vahemaid, võimalusi, koole jne. Miinusi küll oli, kuid need tundusid kahanevat selle kõrval, mida olime võitmas. Kuigi mereni jäi üle 30 km ja meile armsad paigad veelgi kaugemale, olime nagu täiesti kindlad, et just sellest elamisest saab meie järgmine samm – ended ju tõotasid seda üsna kindlalt. Leppisime kokku aja, mil pidime minema kirjalikku pakkumist tegema, kuid veel enne, selle otsuse teoks tegemist, jõudis pank saata teate, et seda kohta nemad ei rahasta.
Hakkasime uue panga järele vaatama ja lõpuks leidsime üles selle, kes oli valmis meie otsust toetama – anti roheline tuli, et minge ja tehke järgmine samm. Vot, siis juhtus taas. Pakkumise tegemiseks uut aega kokkuleppides, jagas sealne maakler meile infot, et nö paigas olev hind võib omanike tahtmise järgi tõusta 10 -20 tuhat kõrgemaks algsest. Päev ja aeg said siiski kokku lepitud, sest eks aeg annab arutust ja läbirääkimised võivad ja saavad anda soovitud tulemuse.
Nõks enne uut üritust veetsime ühe päikeselise pühapäeva mere äärse mõisa pargis, rannal ja metsas. Seal olles teadvustasin, kui oluline ikka meri ja mäed minu jaoks on. Kogesin taas, kui oluline on vabadus, avarus, eemal ja ära olemine. Kui tähtis on privaatsus – metsas on ruumi – puude taga kohtab järgmist puud ja linnulaul ning looduse hääled ei tõuse muu melu seest pinnale, vaid on kohal kogu see aeg. Kui tunnen, et on vajalik, siis on võimalus minna ja olla üks ümbritsevaga.
Maakleri tõsiseks ehmatanud sõnade peale arvas abikaasa, et vaatame meile sobiva valiku uuesti üle – võrdluseks ja võib-olla ka teise võimaluse leidmiseks. Võtsin, siis selle töö tõsiselt ette. Kaalusin üks haaval pakutava sobivust. Nii mõnigi tundus võimalusena ja ehk ka tõsisemalt arutlemise kohana.
Omavahel olime juba alguses kokkuleppinud, millistesse piiridesse jääme – st vahemaade pikkused said määravaks. Just selle tõttu olid osad kuulutused jäänud tähelepanuta – olin neist lihtsalt üle läinud. Kuid siis vaatasin tõtt ühe sellise koha algusepildiga ning automaatselt käis peast läbi mõte – aa, see on seal – seda ei ole mõtet vaadata. Olin valmis valima juba järgmist, kuid otsustasin siiski vaadata, mis lugu mulle avaneb – edasisest sai uue aja loo algus.
Kirja oli pandud ja piltidelt sain näha, et tegu oli sellise kohaga, mida otsisime. Sellele lisaks leidus veel palju muud head. Järv jääb 500 m kaugusele ja selle rannal on paadile koht olemas, kui paat ise on olemas. Esimese mereni jääb 8 km ja teisi rannaääri on rohkemgi läheduses. Meile tuttavad ja olulised loodusekohad lähemal, kui varem. Õuemaad rohkem, kui teises. Oma rahu tee lõpus. Mets ja kaljud algamas õuepiirilt. Koristamist ei olnud ka sellises mahus ees ootamas. Päikest paistmas rohkem, sest maja seisab künkal. Õhku jätkumas rohkem, sest avarust on enam. Järvepinna sinine viir paistab õuele kätte. Päris loodus on ümberringi.
Reageerisin, reageerisime ja juba 3 tunni pärast olimegi järjekordse õue peal ja käisime, küsisime, vaatasime, kujutasime ette. Kaldusime, pöördusime, nõustusime. Ise olime jahmunud, et kuidas nüüd nii sai juhtuda. Tundsime süümekaid, et olime ju mõttes juba teisale minemas, alustavalt sealsetele omanikele lubanud ja asjata nende lootusi toitnud. Meile oli antud võimalus valida – me tegime seda ja järgmisel päeval, peale panga heakskiitu, tegime pakkumise, mis võeti vastu ja nüüd teekond jätkub.
Võid ja saad küsida, et kui kõik on ok ja enamgi veel, siis kuidas ma nii kindlalt tean, et lugude algusi on just seal ootamas. Selle ilusa loo sees on üks suur AGA peidus – ei see ei ole pliit, vaid looklev ja kivine tee. Maja õueni jõudev tee ei peatu selle koha peal, vaid läheb edasi järve poole. Sinna sõidavad ühe suvila elanikud ja ka põllumees, kes oma põllulapile peab juurde pääsema.
Siin on see küsimus, mis tõsine ja turvatunnet murendav. On ette teadmatus, millal tullakse, kui mitu korda sõidetakse, kui tihti seda tehakse ja kuidas möödutakse. Kas jäädakse ainult autode ja traktorite juurde või valitakse ka teisi motoriseeritud vahendeid või jalutatakse lihtsalt omi jalutamise käike. See oli jahmatav mõistmine, et tahtmine/ vajadus võib sundida inimesi liikvele enam kui 1x päevas ja ka x kellaajal. Aga kui ... , mis siis kui ... - täna on need vastuseta küsimused.
Nende kivide all, mis moodustab selle tee, mis õue pealt edasi viib, ongi vend vähk peidus – mina ei tea ette, kuidas mina saan olema, tundma ja kogema. Ennast toetades on uus töö koht ootamas - töö enesega läheb edasi.
Marianne
01.10.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar