Oma elu hind

Elu õppetundide eest tuleb maksta. On ju selgemast selgem, et kui on olemas õpetaja, kes, jagades oma aega, annab edasi oma teadmisi ja oskusi ning on õpilase kõrval toetamas tolle kasvamist, siis on õpilase kohus luua tasakaal – anda oma panus selle eest, mis on saadud ja vastu võetud – isegi siis, kui seda ei tahetud.

Suures mängus, nimega Elu, ei ole kõik alati nii must-valge ja selge, et toimuvat mõista oleks lihtne ja ühene. Elu näitelavadel, igapäevastes eludes, jääb üsna sageli varju õpilaseks ja õpetajaks olemine. Kuna inimesed ei mõista hetke olemust ega ise ennast, sellistes rollides, ei teadvusta, siis sünnivad rahulolematusest vastu ja vastas seismised, lahutused, lahku minemised, toimub vägivald, haarab meeleheide, mis süveneb depressiooniks, teostatakse enesetapp, kogetakse kriisi. Need on valusad, vastu käivad ja pihta löövad, oma elu kogemised - inimesed kogevad kaotamisi, kuid nad ei mõista, miks või neil tuleb maksta, kuid nad ei mõista, mille eest.

Argises päevas ei mõelda Hingedele. Tavaliste toimetuste keerises ei tule meelde enese ega teiste inimeste Hing. Ollakse InimHinged, kel igalühel on omad erinevad ülesanded, olla, iseenda ja teiste jaoks, vajalikul hetkel olemas. Igale ühele on antud oma aeg olla Õpetajana ja olla Õpilasena. Kuna enese aja lugu on pikk ja hämar ning nägu, sugu, rahvus ja nimi vahetuvad, siis ei mäletata ega mõisteta, kes kaasteeline, täna olles, eile oli. Argiste päevade rollide rohkuses, oma erinevate vajaduste täitmises/ tagaajamises ning tunnetena käivitumistes, jääb peitu mängu ilu ja võlu – kes on õpetaja rollis, kes õpilase omas. Hetk, mil ollakse, on erineva pikkusega ja oma rolle vahetatakse, kuid kõik see toimub ette ütlemata – lavastuse inspitsent ei ole nähtav.

Inimeste vahelised keerulised suhted on elu õppetunnid – enese kasvamise koht. Rohkem, kui mõni inimene mäletab, tänu ja soojusega, oma esimest õpetajat ja võib-olla veel mõnda pikast kooliajast – nemad on jätnud oma jälje ja inimene mõistnud kingituse suurust. Kuid inimene ei täna kõiki oma Õpetajaid, vaid üsna sageli valib ta neid vihata, nende ees hirmu tunda, nende eest põgeneda, neid vältida, maha teha, muuta püüda. Inimene valib näha oma Õpetajaid valedena, takistajatena, ebaõiglastena, ülekohtustena, vägivaldsetena, häirijatena jne.

Kui on aeg olla olemas, siis on inimesed seotud ühte senikaua, kuni õppetund saab läbitud. Vastu punnides proovitakse vabaneda, kuid ei pääseta pakku. Öeldakse, et sõltuvussuhe, kaassõltlane. Ei saada vabaks, ei saada olla vaba. On kaotuse kogemine – justkui kaotataks teise pärast omaenese elu.

Ilma vägivalda kasutamata ei saa inimene muuta teist inimest – tema olemisi, tegemisi, väljendumisi. Ei piisa lihtsast tahtmisest, et kaotada teise juures ära see, mis ennast käivitavad. Inimene, on selline või teistsugune, sest see on tema rolli lahendus. Kindlal moel olemine on oma osa täitmine, et teine saaks avaneda ja ise endasse vaadata. Selle asemel, et olla enesega, nõuab inimene teiselt muutumist, enese peitmist, kaotamist, sest sel moel kaoks ära see, mis inimest vastu reageerima paneb. Sellist lahendust valides, tehakse teisele või iseendale haiget, lülitatakse ennast tasa või kasutatakse erineval moel jõudu, et ennast vabaks murda – ka iseenda käest.

Ameerika filmid lõppevad aeg-ajalt ebaloogiliselt õnnelikult, kuid mängus nimega Elu, ei tähenda õnnelikku lõppu see, et kõik jäävad ellu, paha saab kindlasti karistada, heale ulatatakse tasu, käsikäes kõnnitakse päikeseloojangu poole, halvad kasvavad ümber jne. See on inimlik soov saada osa, olla sama, kogeda sama, millest saavad osa ekraanikangelased.

Elus seistakse ristteedel ja astutakse erinevatele teedele, seistakse olnu varemetel ja ollakse enese tagajärgi koristamas ning nagu kusagil alguses tagasi. Vastutatakse oma tegude eest tegudega. On maksmise aeg ja koht. See ei tähenda Maailma lõppu, kuigi võib ju tunduda, et sein on kõrgumas ees, kuristik avanenud jalge all, teed, mis viib edasi, enam ei ole ning olnud või olema saavate kaotuste nimekiri tundub otsatult pikk. On hirm inimese sees – on teadmatus, mis saab edasi, kui anda ise ennast ja olevat vabaks.

Kui Hinge töö saab tehtud – ta on olnud olemas, kas Õpilase või Õpetajana, siis võib inimeste ühes olemise aeg otsa saada. Nüüd, olnut ja olevat vastu võttes, on Inimeste - kaasteeliste otsus ja käes, seda toetavate, lahenduste aeg - kus ja kuidas läheb nende tee edasi.

Marianne

11.08.2022.a

Õpetaja ja Õpilane

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2021/02/opetaja-ja-opilane.html

Õpetaja iseendast õpilasele

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/05/opetaja-iseendast-opilasele_13.html

Põhjus, miks inimene ei oska ennast armastada

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2020/07/pohjus-miks-inimene-ei-oska-ise-ennast.html

Miks Sa vahel vihastud oma teel kohatud õpetajate peale

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/10/miks-sa-vahel-vihastud-oma-teel-kohatud.html

Kuidas suuta oma teel kohatud õpetajaid mõista ja tänada

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2018/01/kuidas-suuta-oma-teel-kohatud-opetajaid.html