Erinevates rollides, kokkusaades, on inimesel võimalik valida, milliseid osi ta lisaks, olemas oleva baasrolli ehk kahte või enamat inimest ühendava sideme sees, enesele väljenduseks valib. Võimalik on olla avatud kõigele ja avaneda kõiges, kuid selliseid sidemeid, kus ollakse ja saadakse olla ehedalt iseendana – tervikuna – on tegelikkuses vähe. Ikka ja jälle peab, erinevatel põhjustel, osa enesest varju jääma. Erinevate suhete proovikiviks ongi inimeste Mina-sid ühendava Meie suurus ja kvaliteet - kui mitmele osale iseendast inimene, kaaslas(t)es, vastas- ja seda ühendust elulisena hoidva partneri leiab.
Inimeseks olemine ei tähenda ühekülgsust, vaid mitmekesisust – igat Inimest on meeldivalt või kogemuste järgi ka pealetükkivalt palju. Kuid, millisena just parajasti, see oleneb, millise vaatenurga alt teda vaadata ja kogeda soovitakse/ suudetakse. Inimene saab iseendana olles olla liiga palju, vastu ebamugavana – tundeid äratavana.
Inimene avaneb ja kasvab, Meie sees, Inimesena edasi, kui tal on võimalus olla suhtes tervikuna või enamuses iseendana. Kahjuks on paljud rollid kitsad niššid, milles olemise ja alles hoidmise jaoks inimene peidab, teadlikult või peab eeskirjade kohaselt, mõned osad või ka enamuse iseendast ära varjama – need justkui olematuks tegema.
Neist rollidest saavad rüüd, milles ollakse need, kelle nimetust kantakse – väljendutakse vastavalt rollile, kuid ei iseendale. Neid, iseennast varjavaid riideid, võetakse, kui tervikut loovatena - iseenda olemist ja väljendust sobivaks sättides. Neid kantakse teatud aeg, et seljast võttes, taas iseendana kooruda. Mida pikemalt iseennast maskeerivat rüüd kantakse, seda enam sellega samastutakse või seda enam tuntakse ennast ahistatuna. Inimene Inimesena kaob või keeldub kadumast.
Inimesel on võimalus valida enesele väga erinevaid rolle. Seega on võimalik valida ka neid, milles ta peaks saama olla iseendana – ühenduses sõprade ja elukaaslasega. Iseendana olemine tundub ju selliste suhete alus ja tugevus olevat, kuid üsna sageli see nii ei ole – ikka ja jälle leidub mingi konks, miks inimene ei saa või ei luba enesele olla tervik.
Oma algusest alustades, avastab inimene üsna ruttu, et ta on haavatav – just erinevate rollide kandmine teeb teda haavatavaks – iseendana olemine on suur risk. Haiget saanuna, eiratuna, välja naerduna, maha tehtuna, ära keelatuna, otsustab inimene sulgeda enese sellised osad, mida ei ole austusega koheldud ega toetavalt või positiivsete reageeringutega vastu võetud. Erinevate traumade jäljed saadavad inimest tema teel.
Just teel kogetud traumade tõttu, jäävad paljud suhted pinnapealseteks – valitakse näiliselt ohutu lahendus - ollakse rolli sees rollis. Meie-t valitakse elavana hoidma sobivad teemad või need osad iseendast, mis toimivad ilma iseennast paljastamata – enese haavatav pool jäetakse varju ja tehakse nähtamatuks. Omal moel ju pingutatakse selle nimel, et suhe kestaks, kuid võimalusel otsitakse sobivat väljundit mujal või suunatakse ise ennast maandavasse, asendavasse, tasandavasse või kustutavasse kanalisse.
Vabadele valikutele lisaks on inimestel kanda ka kohustuslikud rollid. Lapsevanema oma, kuigi ka selle valiku tegemine oli alguses enamasti vaba tahe. Lapse või lapselapse roll. Venna või õe oma. Tädid, onud, vanavanemad ja muud toredad sugulased. Töökaaslase oma. Rahvuse, naabri, kodaniku oma. Need on rollid, mis käivad inimeseks olemisega kaasas. Need on rollid, mida saab täita reeglite järgi ja on nagu pealesunnitud, sest neid ei saa olematuks teha. Need on erinevad osad inimesest, mis ei peaks moodustama ega tähendadama tervikut. Kuid need on ka väga tõenäolised rollid, mille taha peab/ saab iseennast peita või ära kaotada.
Laps näeb vanemas ainult tema pärast olemas olevat ema või isa. Vanem omab last, sest ta on tolle algus ja kasvataja. Ülemus näeb töölises vahendit. Alluv juhis käskude andjat ja palgaraha maksjat. Üleaia või samas trepikojas elavad naabrid, kes soovi peale ära ei koli. Riigil on valitud juht ja ministrid. Neid rollikaaslasi ei saa väga lihtsalt väljavahetada. Nendega ühes peab elama ja koos peab olema. Kuid iseendana ei pea olema, kui ei saada olla – ei saada olla, kui ollakse haavatavad, sest enese sees on haigutav haav. Ollakse haavatud – haavunud – solvunud Maailma puudutuse peale.
Ükskõik, milline neist sõnadest – haavatav, haavatu, haavunu - sobivaim on, valib sellise kogemuse omanik tõenäoliselt enesele, lähedases suhtes, iseennast mitte paljastavad rollid. Meest ja Naist ühendavaks sidemeks saab lapsevanemate roll. Vanem valib olla lapsega tema Vanem ja laps tunneb end turvalisemalt Lapsena. Samuti võivad nad liita selle Meie sisse veel tööl- või kooliskäijate rollid, naabrite, kodanike, tarbijate jne omad. Lisaks teada ja tuntud ilma teemale, leiab neist valikutest ikka, midagi sobivat, millega tülitõstmata, ühiselt teleka ees või autopingil istudes, edasi tiksuvat aega täita. Ollakse koos, sest veedetakse KOOS olles aega.
Ollakse ju koos, kuid tegelikult suhted kiratsevad, inimesed ei ole ühes olles rahul ega rahus, nad protestivad, astuvad vastu ja eemale, nad tahavad iseennast piiravatest rolliahelatest vabaks saada. Räägime Meist – räägime sellest, kuidas ja kus meie Meie oleme. Mida see Meie meile tähendab? Mida ja millisena tähendab Meie olemine – selle kogemine? Kui palju on Sind ja Mind – Meid - Meie sees tegelikult?
Igas suhtes on omad sissetallatud rajad, kindlad jututeemad, turvalised ja ohutud valikud, mis tavaliselt ei kasvata vastasseise. Nendes, baasrolli sees olevates, lisarollides, mäng sujub, sest saab olla pealiskaudne – tegelikke sügavusi avamata. Ollakse koos, kuid tegelikult elatakse lahus, Inimestena eraldi, sest teineteisega ühendatut on vähe – seega ei kasva inimesed ühes ega ole loomas ega loovad, sest selline suhe ei toeta Inimest, kui tervikut.
Vanem tahab kogeda last, kes on laps temale mõistetavas ja sobivas tähenduses. Laps vajab vanemat, kes näeb temas Inimest, kuid tema ise ei näe, et vanem on palju enamat, kui ainult üks roll kõikide teiste hulgast. Mees on valmis koos elama naisega, kes väljendub ja tegutseb mehele mõistetavana ja sobival moel. Naine tahab kogeda unistuste printsi, tugevat musklites meest, kõikide teemade lahendajat ja heldet kuningat. Kõigil on omad ettekujutlused ja soov olla sellise partneri partner, kellega ühes on võimalik kogeda iseennast enesele vajalikul moel, kuid eneses valesid tundeid mitte ärataval viisil.
Vanemad said Lapse ja Mees võttis Naise või Naine läks Mehele – need on kindlad rollid, millel tavaliselt stereotüüpsed lahendused – pealtnähtud, pealesunnitud või unistatud, lisaks veel enese vajaka jäämistega ja trauma jälgedega. Need on rollid, milles ei avata iseennast inimesena ega valita olla partner teise erinevatele nägudele. Inimene tahab kindlust ja turvalist olemist, haiget saanuna ei ava ta iseennast, sest ta on haavatav. Seega jätab ta teadlikult, kuid siiski ka alateadlikult, Meie sees olles, varju selle osa endast, mis on kohanud iseendale valet vastust.
Üsna tõenäoliselt leidis see väär vastus aset kusagil lapsepõlve ajas - kodus, lasteaias või koolis. Suureks kasvanud inimene järgib oma enese otsust ning ei mõista, miks see, milline ja kuidas ta valib olla ning mida teha, saab olla vale või ei vii kreenis olevat suhet kahte Mina ühendava tulemuseni. Haavatud inimene haavab teisi, sest tal tuleb iseennast kaitsta – hoida ise ennast suletuna, teise eest varjus ja ulatusest väljas.
Sellisel moel toimivad inimesed valivad jalga kulunud toatuhvlid, kindla jututeema ja tegevuse. Kaaslase soovi peale, liikuda teisiti, proovida eneste erinevaid külgi, vastatakse jäätavate pilkudega, ebakindlaks tegeva vaikusega, mahategevate sõnadega, pilkava naeruga, „heatahtliku” lõõpimisega, vaimset ja füüsilist üleolekut tõestavate vastureaktsioonidega – neil kõigil on ühene eesmärk - sundida teine lõpetama, panna teda kahetsema, andeks paluma ja mitte kunagi sama kordama. Nii murendatakse inimese julgus, suurendatakse rollipartneris hirmu ja süvendatakse teise haavatavust.
Inimene, kes on pidanud ise ennast peitma ja ära kaotama, püüab, Inimesena edasi kasvamise jaoks, omada ohutut ja turvalist ruumi, milles olla enamat – saada võimalust olla selline ise, mis on olnud varjus. Inimene, kes tunneb tahtmist jalule tõusta ja iseennast Maailmas ning Maailma iseendas avastada, soovib ja vajab valgust, tähelepanu ja soojust neile osadele iseendast, mis külmetavad ja kiduvad. Inimesel on soov kasvada, soov olla ja luua enamat, soov kogeda ise ennast iseendana. Kui tal ka ei ole julgust või ta ei tunneta enese teed, siis on suur mäng nimega Elu nii huvitav koht, et inimesel tuleb tõusta ja Inimese teel oma sammud teha.
Räägime Meist – proovitakse tõsta teema lauale, kui king pigistab ega hingamiseks pole õhku järele jäänud. Räägime Meist – püütakse peatada igapäevane sumbunud paigalseis. Räägime Meist – lõhutakse lõpuks tamm, mille taha ollakse iseennast kogunud. Jah, lõhkudes jäävad järele killud, mis teevad haiget, kuid lõhkumine ei tähenda Maailma lõppu, vaid ära olnu lõpetamist ja uusi võimalusi.
Marianne
31.08.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar