Kui ära peita kalendrid,
jätta üleskeeramata loetav aeg,
mis märgiks siis
tähistatud ajakulgu -
päev jääks ju päevaks,
öö ikka öö nime kannaks,
kuid lugemine lakkaks,
numbreid kasutada poleks vaja -
on aeg ja on olemine -
oma elus elusana osalemine.
Kaoksid etteantud raamid -
täna on ja homme tuleb,
tulevikus saab olema,
korduvad graafikud,
milles nimelised päevad,
kokkulepped, millal meil või teil oli,
millal enesel on ja millal tuleb.
Ilma loetava ajata
poleks vaja tormata
ega teha ette
või tagantjärele,
on see, mis on täna
siin ja praegu -
seega,
enam ei oldaks,
ajast mahajäädes
või ajal jalus olles,
ajas ega ajale võlgu.
Kas oleksime, siis abitud
ja ette vaatamatud,
kui puuduks teadmine
millal algab külviaeg,
lõppeb suvine päev,
taas ees ootab külm
ja kõle aastaaeg?
Saab mõõdetavat aega
lugeda ühte ja teistpidi
teha järeldusi,
kokkuvõtteid,
mõõta vahemaid.
On harjumus,
on vajadus,
et tuleb lugeda
tiksuvat aega,
et selgus oleks majas,
millal peab tegema,
kus käima ja olema.
Kui päevad on kokku loetud,
siis lapsepõlv saab läbi,
algab kooliskäimise aeg.
Ka kool läheb mööda
ja töö tegemine
ees ootamas on.
Trükituna paberile
on kirjas vahe ajad,
puhkused,
pühad, tähistamised,
sest kes muidu teaks,
millal on see õige aeg
ja sellepärast erinevad ajad
kokkuloetud saavad,
sest nende alusel
saab teadmiste tunnistuse,
pension välja lunastatakse,
headest ja õnnestunud olemistest
jääb märge, kui võitmisest,
ka untsu läinud aegadest
saab kokku kaotatud aja pikkuse.
On aeg see tähis,
et olemas olime,
olemas oleme
ja homme saame olema -
jälle kella ülesse keerame
ja kalenderilehe vahetame,
et ka meie ise
ajana tiksuda saaksime.
Marianne
12.08.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar