See on 54-s Alkeemias avaldatud lugu
https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/pohjus-miks-inimene-ei-oska-ise-ennast-armastada?id=90504451
Inimene ei ole enese ees süüdlane, sest ta ei ole iseenda ohver.
Inimene ei ole ohver ja ta ei süüdista oma elu elamise eest mitte
kedagi ega midagi. Inimene on valinud, astunud, kogenud ja õppinud.
Õppinud – selles sõnas ongi vastus peidus.
Meie, inimesed, kõneleme, et meie teedel on õpetajad, kellega
kohtudes oleme õpilastena kergemates või raskemates õppetundides.
See on inimese Inimesena kasvamise teekond. Oma teedel kõndides, oma
õppetundide väärtust mõistes, ei ole meil ometi kerge öelda oma
õpetajatele AITÄH! selle eest, et nad olid ja on meie jaoks olemas.
Meie, inimesed, tahame olla no nii natukenegi ohvrid, sest siis saab
meil olla iseendast kahju. Kahju sellepärast, et kogesime oma elu
nii nagu see oli ja on.
Kui me lubame enesele kahjutunde ja usume end olevat ohver – elu,
asjaolude, juhuste, ülekohtu jne pärast, siis ei täna me oma
õpetajaid, sest ohvrirolli vastaspoolel seisab süüdlane. Me ei
leia tänulikkust selle õpetaja vastu, kes on meiega juhtunu eest
vastutav – on süüdi selles, et meil oli raske, olid pisarad ja
tunded, millega ühes olemine ja elamine ei ole üldse lõbus ega
kerge tee.
Miks ja kuidas tegelikult nö juhtub, et ühe inimese elus on ühel
ajal koos nii ohver, kui ka süüdlane? Ühes igavikulise aja sees on
kõndimas ajatu Hing ja ajaline Inimene, kes ühes olles on Inimhing.
Inimese Hing – Inimene õpilase ja Hing õpetajana. Inimene on
iseendale õpetaja ja on ise enda õpilane. Õpetaja teab, millal on
käes see aeg, kui õpilane on valmis astuma oma järgmise sammu.
Selle sammu astumise ajal ei jäta õpetaja õpilast maha ega üksi,
ta on kõrval, kuid ta ei tee seda sammu õpilase eest ära.
Enese sees teab inimene, et tema ise on see, kes seab Elu lava
valmis, et tema ise saaks seal astuda järgmise sammu edasi. Kui
sammu tehes on kogemus valus, sest on murdumise koht st vanast lahti
laskmise hetk – seal on proov, kas tiivad kannavad, et ületada
lävepakk - siis seal vajab inimene tasuna lohtutust üle ja läbi
elatu eest. Ta võtab iseendale ohvrirolli ja seda tehes süüdistab
ise ennast enesele tehtu eest.
Ohver ja süüdlane – kaks vastaspoolt ühe inimese sees. Mõlemad
küljed on erinevad vaatenurgad – süüdlane kaitseb ennast, sest
ta ei taha olla süüdi, kuid ometi karistab ta ise ennast iseendale
tehtud ülekohtu eest – tiivad ei kanna, et edasi lennata. Ohver
saab oma hirmu ja ahistavad tunded valada vihana süüdlase pihta ja
oodata tollelt tasu, mis kustutaks armidena jäänud mälestused.
Inimeses ei ole selgust, kumb neist ta siis õieti on – see on kui
enese käes vangis olemine ajas, milles armastus on kaduma läinud.
Inimene on inimesena paigal, sest ta ei saa astuda edasi – tema ise
ei taha astuda edasi. Inimene õpetajana teab, et kasvamine ei ole
alati kerge ja ilus. Kuid, kuidas siis olla nii julge ja luua koht
ning aeg uuele õppetunnile – kuidas teha seda kõike ise endale?
Inimene õpilasena teab, et tema ise on see, kes mõistab aja
olulisust ja annab märku, kui saabunud on õige aeg ja koht, et
valida ja astuda oma samm. Inimene õpilasena teab, et tema ise on
see, kes valib ja teeb oma sammu ära – tema ise on see, kes
vastutab iseenda poolt iseendale tehtu eest.
Inimene valib ja astub, kuid süüdlase ja ohvri mängu valinuna ta
ei võta oma õppetundi vastu. Tema seisab kui kahestununa peegli ees
ja tema vahel on sõnad – MINA ISE TEGIN. Õpetajana on temas õudus
ja kahetsus – Mina Ise tegin nii, et Mina Ise tundsin ja elasin üle
ning läbi. Kuidas sai ta olla nii julm ja ülekohtune iseenda vastu?
Tal on endast kahju, sest tema on süüdi. Kuidas saab tema ise
ennast armastada, kui tema tegu ei loonud armastust?
Õpilasena ei saa ta aru, kuidas ta saaks armastada ise ennast selle
kõige, nö ilusa ja toreda eest, kui seda on tema enese elu tema
enese kasvamise teel. Tema ise on selle enesele korraldanud ja
täideviinud. Kuidas siis seista ja vaadata endasse, kui peeglisse ja
öelda – Aitäh selle eest, et mina ise olen iseenda jaoks ja
pärast olemas? See ei tundu ju mõistlik, see tundub väär olevat.
Inimestena võtame oma õppetunnid vastu, kui ütleme siiralt Aitäh,
sest oskame hinnata armastuse suurust, kui mõistame, et meie elu
oli ja on parim võimalik selle jaoks, et meie ise saaksime inimesena, oma teel käies, Inimesena kasvada. Mõistame oma õppetundide
vajalikkust, kui meie ise oleme võtnud vastu vastutuse oma elu
elamise eest. Inimeses on olemas suur armastus ja austus iseendana
oma elus olemise ees, sest kõik on olnud ja on sellepärast, et
inimene ise armastab iseennast. Armastus on väärtus, mis teeb iga
Inimhinge hindamatult väärtuslikuks.
Linnupoeg hüppab üle pesa ääre, et õppida lendama, sest lindudes
on olemas teadmine, kui tiivad kannavad, siis on aeg lennata. Ise
lennata selle jaoks, et ise oma elu elada.
Marianne
20.07.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar