Inimese iga samm on õppetund. Õpilane valib iseendale õpetaja ja õpetaja valib enda olemise ja vahendid, kuidas õpilane saab oma õppetunni iseseisvalt läbida. Õpetajaks olemine ei tähenda ettekujutlustes olevat ranget, kuid heatahtlikult toetavat inimest, vaid parimat võimalust, kuidas ja mil moel inimeselaps on valmis oma õppetunni vastuvõtma.
Õpetaja ega lapsevanem ei ole oma õpilase ega lapse loojad, vaid nad on võimalused, kuidas inimeselaps saab kohtuda oma õppetunniga. Õpetaja ja õpilane kohtuvad teineteisega, kui iseendaga – täpselt nii nagu nad on valmis avanema ja ise ennast vastuvõtma. See tee, mis saab läbi käidud, see õppetund saab läbitud.
Igaüks on oma enese looja ja omal kohal seismine st oma elu elamine, ei tähenda, et selle eest ja pärast ollakse üksteisele võlgu. Selleks, et olla tunne, peab inimene olema vahend. Võlad käivad inimestega kaasas, kui nad, olles oma tunnete kätte vangi jäänud vahendid, mängivad süüdlase ja ohvri mängu erinevate aegade ja elude sees. See on mäng, et hoida teist alles ja teisest kinni selle jaoks, et teid pooleli jättes vältida õppimist - vahetada oma vaatenurka - on õpetaja ja on õpilane. Kuid, kellel on julgus lõpetada ennastkaitsev tegevus, seista omal kohal ja öelda - Jah, mina võtan iseenda vastu.
Marianne
24.02.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar