Valede inimeste õiged kingitused

 

Elan ja olen koos valede inimestega,

elan ja olen koos vaenlastega -

minu jaoks valed on need,

minu jaoks vaenlased on need,

kes on päriselt

ja tuntavalt valed.

Nemad ei anna seda,

mida vajan,

nemad ei tee seda,

mida tahan,

nemad ei ole nii

nagu soovin -

nendega ühes olemine,

nendega koos elamine,

on valesti olemine.

Mida teen,

kui elan ja olen ühes

valede inimestega -

minu vaenlastega -

mina kaitsen,

mina kaitsen ise ennast.

Valedega inimestega,

enese vaenlastega,

ühes olev inimene,

kaitseb ise ennast

oma laste eest,

oma vanemate eest,

oma õdede ja vendade eest,

oma mehe ja naise eest,

oma inimeste eest,

oma Maailma eest.

Oma = minu -

minu oma -

mina oman -

ühes olles

Meie ollakse -

vaenlasega ühes olles,

Meie sees,

ühes kohas, 

teine teisele,

liiga lähedal ollakse.

Vaenlase otsused,

sammud ja teod

otseselt puudutavad,

tehtu või tegemata jäetu

paigast lükkab

või liikumist takistab.

Olles Meie,

olen sõltuv

ühisest olemisest

ja seega,

minu elus,

vaenlasega ühes olles,

puudub vabadus -

olen Meie sees vangis

ja selles kohas

ja nende inimeste vahel,

ära kaob austus

ja väga raske 

on leida armastust -

vaenlane vaenlast ei hoia,

ja meie sees olles

teineteise jaoks valed ollakse.

Mida see tähendab -

on vale, ollakse vale -

ühes olles ei ole

vabadust jäänud alles,

ehitades kaitseid ja seinu,

valides erinevaid relvi,

olen valvel ja ennast kaitsmas.

Tuleb ausalt üles tunnistada

ja sõnadena välja öelda,

et need valed inimesed,

et need vaenlased,

tegelikud on õiged -

need on minu Inimesed,

kuid minu pilgu läbi,

minu vaatenurgast vaadatuna,

just nemad on nemad,

kes minule liiga teevad

ja kohtades, kus on raske,

hetkedes, mil on valus,

lihtsalt minu hülgavad -

nad käest lahti lasevad

ja üksinda seisma jätavad -

upu või õpi ujuma.

Tänu tundmise asemel,

oma õpetajaid vihkan

ja vaenlaseks nimetan -

miks mina nii teen,

miks mina just nii

teha valin ...

Kui inimene on valmis

järgmist sammu astuma,

kuid ta seisab rahutuna,

paigas püsib rahulolematuna

ja klammerdub näilise

turvalise olemise külge,

siis leiab ta tuge ja toetust

ja saab Hingedelt 

abi päris tõhusalt.

Sellel, kelle võimalik,

see, kes leidub lähedal,

see jalad maas seisab

ja omal kohal on -

too sõnad ütleb,

toob teo teeb,

mis krampis sõrmed avab

ja kui vaiba,

nõtke liigutusega,

tõmbab ära jalge alt,

ja nii kaob ära,

kindlana tundunud,

maapind

minu jalge alt.

Tasakaalu kaotan

ja minul endal,

liigutus teisale

teha tuleb -

üks samm astuda,

vaatenurka vahetada

ja oma tiibu proovida.

Sellised kohad

murdumisena tunduvad,

vägivallana paistavad

ja valusalt pihta löövad,

ära tõukamisena näivad -

inimesed nähtavalt

mind hülgavad

ja üksinda seisma jätavad -

upu ära või uju välja -

iseenda kätes on valik.

Kui tõuseb viha,

siis tunnen ennast ohvrina,

kellele on tehtud liiga

ja keda tabas ootamatult

turvatunde kaotus -

valede inimeste hulk kasvab,

vaenlaste arv tõuseb

ja ennastkaitsvalt elan.

Lööjale otsa vaadates,

hülgaja kõrval astudes,

kuidas leida tänulikkust,

kui näen ja vaatan välist

ja enese ees näen vaenlast -

minu jaoks valet inimest.

Ei ulatu pilk

teise sügavusse,

käe ulatanud,

Hinge puudutama

ja nii ma ei tea

ning nii ma ei tunne

suurt ja sügavat

armastust

ja seega 

ei sünni ka tänulikkust,

seni kaua,

kuni hoian ülal kaitset

näen enese ees vaenlast 

ega mõista

ega oska,

minu Inimest,

tänada kingituse eest.

Marianne

19.07.2021.a