XXVI-s Alkeemias avaldatud lugu
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/oma-elu-opilastena-ise-endist-opetajate-juures?id=83086417
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/oma-elu-opilastena-ise-endist-opetajate-juures?id=83086417
Elu
viib meid vahel kokku inimestega, kellega koos tunneme end suhte
alguses väga hästi, sest see suhe annab meile võimaluse tunda end
olulise ja vajalikuna, me saame seal ennast jagada või teise jaoks
olemas olla ning just see ongi hea tunde tekitaja. Me vajame teist
inimest oma ellu, et olla tema jaoks olulised, sest tahame olla
asendamatud ja ainsad, sest siis meid vajatakse ning ei hüljata. Me
vajame teist inimest, et endast rääkida, vähendada oma kandamit ja
küsida abi. On suhted, mis jäävad kestma, kuid on suhted, mis
muutuvad rasketeks koormateks, mida sooviksime katkestada, kuid ometi
hoiame neist kinni, sest me vajame neid või siis vajatakse meid.
Ühest
küljest me tahame kuuluda, olla teisele vajalikud ja selle jaoks
oleme valmis endast andma, sest seni kuni teine vastu võtab oleme
kasulikud. Vahel anname rohkem, kui võimalik, sest oleme sõltuvad
vajalikkusest, kuid teeme sellega endale liiga, sest tegelikult ei
saa, taha või ei jaksa enam sellisel kujul endast anda, kuid ometi
jätkame. Teisest küljest meeldib meile olla seal, kus saame oma
koormat kergendada, vähemaks anda, sest meid aidatakse ja kantakse.
Klammerdume suhtesse, kus lahendatakse meie elu meie endi eest,
lastakse meil mugavalt elada ja seal saame ennast välja valada,
tühjaks rääkida, ebameeldivused ära anda. Seal muutume
isekamateks, kui saame aru, et teisel on vajadus olla oluline ja meie
tegevus annab talle võimaluse seda tunda, kuid tegelikult vajame ka
ise seda inimest, kuid ainult seni, kuni ta lahendab meie eest
ülesandeid.
Me
oleme vajalikud, kuid suhtes on halb olla. Me saame jagada, kuid meil
on ikkagi halb olla. Miks? Me jagame teisega, anname talle oma
ülesande, kuid ei võta seda inimest endasse, ei kanna teda. Teine
võtab vastu ja lahendab meie ülesande ära, kuid teeb seda enese
arvelt. Ta soovib, et me võtaks ta vastu ja annaksime talle koha, et
ka tema saaks oma koormat kergendada. Kuid see suhe ei ole selliseks
loodud ja nii on meil mõlemal koos halb olla. Sellises suhtes ei ole
meie jaoks kunagi kohta olnud, meile ei ole ruumi tehtud ja hoolimata
sellest, mida oleme suhtesse andnud või sealt saanud oleme me
inimesena sellest suhtest välja jäänud. Ja nii me seisame kõrval
ja püüame meeleheitlikult sisse pääseda. Esitame teisele
nõudmisi, et kindlustada omale kohta. Teine võib proovida meile
vastu tulla, leevendada meie fustratsiooni, kuid kuna energeetiliselt
meile ruumi pole jäetud, siis me ei saa sellest suhtest rahu ega heaolu tunnet.
Sellised
suhted ongi ajutised, hetkelised kohtumised, sest nende eesmärk pole
püsima jääda, nad on õppetükid, juhatused, teeviidad, äratused
– ja siis minnakse edasi. Sellised suhted on algusest peale
tasakaalust väljas olnud, kallutatud andmise või saamise poole,
inimestena ollakse teineteisest mööda kõndinud. Sellises suhtes on
üks pool olnud kui prügikast ja teine oksendaja nii, et kus on siin
ilu või võlu. Kes tahaks päriselt prügikastiga käia, olla koos
sellega, kes on näinud teist mida iganes oksendamas. Kes tahaks
tõeliselt, et tema sisse oksendatakse, olla vaid anum, kelle pinnalt
peegeldub teine ja teada, et selle tagant inimest ennast ei nähta. Seni,
kuni me ise enda sisse ei vaata ja ise oma teemasid ei lahenda ega
nende eest vastuta, otsime oma ellu prügikaste, et leida koht
oksendamiseks või oleme nõus olema teise jaoks prügikastid.
Igas
suhtes on olemas energeetiline tasakaalustus ja meil on vastutus
maksta saamise eest või küsida tasu andmise eest. Meil on halb kui
tahame tasuda, kuid teine ei võta seda vastu või soovime tasu, kuid
teine keeldub maksmast. Sellises suhtes on tasakaal paigast, sest
oleme võlgu ja ühel hetkel ei saa see suhe enam edasi kesta ning
toimub inimeste vaheline kokkupõrge. Põhjus, miks me tegelikult
kohtusime oligi jõuda selle põrkeni, et saadud tõukest saadud
energiaga suuta muuta oma elu. Me olime oma eluga kohas, kus
vanaviisi enam edasi minna ei saanud ja meile saadeti kingitus teise
inimese näol, me neelasime sööda alla ja jäime konksu otsa ning
lõime suhte (kui oled kibestunud, siis torised siin kohal, kuid kui
saad aru, siis naerad, sest mõistmine vabastab), kuidas me oma
kingitustega toime oleme tulnud näitab meile meie elu.
Miks
võtame teise inimese elu ja elame selles? Miks iseendaga tegelemise
asemel anname eluülesanded teisele lahendada? See on meie mugavus ja
vajadus. Sellises suhtes on mõlema inimese ülesandeks õppida ise
vastuseid otsima, oma teemasid lahendama, piire seadma, vastutama oma
tegude ja sõnade eest – igal inimesel tuleb ise oma elu elada.
Oluline on iseenda ja teise inimese väärtustamine, austamine ja
inimesena nägemine. Me ei väärtusta iseennast ega teist, kui oleme
vaid oksendajad. Me ei austa iseennast ega teist, kui lubame end
võtta prügikastina. Me ei pea iseenast ega teist inimest oluliseks,
kui oleme iseendi ja üksteise vastu hoolimatud. Kuid kuidas me muidu
saaksime olla oma elu Õpilased iseendist Õpetajate juures?
Marianne
13.07.2018.a
Minu
elus olid kord pöörased neli kuud. Ma kohtusin Inimesega, me mõlemad olime õpetajad ja õpilased nii üksteisele kui iseendile, kuid see oli
kui sõit ameerika raudteel, kus mina rööbastena keeldusin, ühel
hetkel, rongi sõidutamast ja kui liivaloss vajus kõik kokku. Selle kõige seljataha jätmiseks ja kildude kokku korjamiseks leidsin
lahenduse kirjutamises. Täna jõudsin tagasi minevikku, kuid hetke
enne meie kahe kohtumist. Käesolev lugu algas ühe teise
inimesega kohtumisest, kes sai haiget kui mind uuena nägi.
Aitäh
Iren ja Marin, mul on kahju, et ma varem meie suhteid ei mõistnud.
Palun vabandust tehtu ja tegemata jäetu eest. Te olete mulle väga
olulised, sest te mõlemad puudutasite mind sügavalt. See lugu on
kingitus Meile – Väekatele Naistele!
See on meenutus tollest suvest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar