Oma elu Õpilastena ise endist Õpetajate juures

XXVI-s Alkeemias avaldatud lugu
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/oma-elu-opilastena-ise-endist-opetajate-juures?id=83086417

Elu viib meid vahel kokku inimestega, kellega koos tunneme end suhte alguses väga hästi, sest see suhe annab meile võimaluse tunda end olulise ja vajalikuna, me saame seal ennast jagada või teise jaoks olemas olla ning just see ongi hea tunde tekitaja. Me vajame teist inimest oma ellu, et olla tema jaoks olulised, sest tahame olla asendamatud ja ainsad, sest siis meid vajatakse ning ei hüljata. Me vajame teist inimest, et endast rääkida, vähendada oma kandamit ja küsida abi. On suhted, mis jäävad kestma, kuid on suhted, mis muutuvad rasketeks koormateks, mida sooviksime katkestada, kuid ometi hoiame neist kinni, sest me vajame neid või siis vajatakse meid.

Ühest küljest me tahame kuuluda, olla teisele vajalikud ja selle jaoks oleme valmis endast andma, sest seni kuni teine vastu võtab oleme kasulikud. Vahel anname rohkem, kui võimalik, sest oleme sõltuvad vajalikkusest, kuid teeme sellega endale liiga, sest tegelikult ei saa, taha või ei jaksa enam sellisel kujul endast anda, kuid ometi jätkame. Teisest küljest meeldib meile olla seal, kus saame oma koormat kergendada, vähemaks anda, sest meid aidatakse ja kantakse. Klammerdume suhtesse, kus lahendatakse meie elu meie endi eest, lastakse meil mugavalt elada ja seal saame ennast välja valada, tühjaks rääkida, ebameeldivused ära anda. Seal muutume isekamateks, kui saame aru, et teisel on vajadus olla oluline ja meie tegevus annab talle võimaluse seda tunda, kuid tegelikult vajame ka ise seda inimest, kuid ainult seni, kuni ta lahendab meie eest ülesandeid.

Me oleme vajalikud, kuid suhtes on halb olla. Me saame jagada, kuid meil on ikkagi halb olla. Miks? Me jagame teisega, anname talle oma ülesande, kuid ei võta seda inimest endasse, ei kanna teda. Teine võtab vastu ja lahendab meie ülesande ära, kuid teeb seda enese arvelt. Ta soovib, et me võtaks ta vastu ja annaksime talle koha, et ka tema saaks oma koormat kergendada. Kuid see suhe ei ole selliseks loodud ja nii on meil mõlemal koos halb olla. Sellises suhtes ei ole meie jaoks kunagi kohta olnud, meile ei ole ruumi tehtud ja hoolimata sellest, mida oleme suhtesse andnud või sealt saanud oleme me inimesena sellest suhtest välja jäänud. Ja nii me seisame kõrval ja püüame meeleheitlikult sisse pääseda. Esitame teisele nõudmisi, et kindlustada omale kohta. Teine võib proovida meile vastu tulla, leevendada meie fustratsiooni, kuid kuna energeetiliselt meile ruumi pole jäetud, siis me ei saa sellest suhtest rahu ega heaolu tunnet.

Sellised suhted ongi ajutised, hetkelised kohtumised, sest nende eesmärk pole püsima jääda, nad on õppetükid, juhatused, teeviidad, äratused – ja siis minnakse edasi. Sellised suhted on algusest peale tasakaalust väljas olnud, kallutatud andmise või saamise poole, inimestena ollakse teineteisest mööda kõndinud. Sellises suhtes on üks pool olnud kui prügikast ja teine oksendaja nii, et kus on siin ilu või võlu. Kes tahaks päriselt prügikastiga käia, olla koos sellega, kes on näinud teist mida iganes oksendamas. Kes tahaks tõeliselt, et tema sisse oksendatakse, olla vaid anum, kelle pinnalt peegeldub teine ja teada, et selle tagant inimest ennast ei nähta. Seni, kuni me ise enda sisse ei vaata ja ise oma teemasid ei lahenda ega nende eest vastuta, otsime oma ellu prügikaste, et leida koht oksendamiseks või oleme nõus olema teise jaoks prügikastid.

Igas suhtes on olemas energeetiline tasakaalustus ja meil on vastutus maksta saamise eest või küsida tasu andmise eest. Meil on halb kui tahame tasuda, kuid teine ei võta seda vastu või soovime tasu, kuid teine keeldub maksmast. Sellises suhtes on tasakaal paigast, sest oleme võlgu ja ühel hetkel ei saa see suhe enam edasi kesta ning toimub inimeste vaheline kokkupõrge. Põhjus, miks me tegelikult kohtusime oligi jõuda selle põrkeni, et saadud tõukest saadud energiaga suuta muuta oma elu. Me olime oma eluga kohas, kus vanaviisi enam edasi minna ei saanud ja meile saadeti kingitus teise inimese näol, me neelasime sööda alla ja jäime konksu otsa ning lõime suhte (kui oled kibestunud, siis torised siin kohal, kuid kui saad aru, siis naerad, sest mõistmine vabastab), kuidas me oma kingitustega toime oleme tulnud näitab meile meie elu.

Miks võtame teise inimese elu ja elame selles? Miks iseendaga tegelemise asemel anname eluülesanded teisele lahendada? See on meie mugavus ja vajadus. Sellises suhtes on mõlema inimese ülesandeks õppida ise vastuseid otsima, oma teemasid lahendama, piire seadma, vastutama oma tegude ja sõnade eest – igal inimesel tuleb ise oma elu elada. Oluline on iseenda ja teise inimese väärtustamine, austamine ja inimesena nägemine. Me ei väärtusta iseennast ega teist, kui oleme vaid oksendajad. Me ei austa iseennast ega teist, kui lubame end võtta prügikastina. Me ei pea iseenast ega teist inimest oluliseks, kui oleme iseendi ja üksteise vastu hoolimatud. Kuid kuidas me muidu saaksime olla oma elu Õpilased iseendist Õpetajate juures?

Marianne

13.07.2018.a

Minu elus olid kord pöörased neli kuud. Ma kohtusin Inimesega, me mõlemad olime õpetajad ja õpilased nii üksteisele kui iseendile, kuid see oli kui sõit ameerika raudteel, kus mina rööbastena keeldusin, ühel hetkel, rongi sõidutamast ja kui liivaloss vajus kõik kokku. Selle kõige seljataha jätmiseks ja kildude kokku korjamiseks leidsin lahenduse kirjutamises. Täna jõudsin tagasi minevikku, kuid hetke enne meie kahe kohtumist. Käesolev lugu algas ühe teise inimesega kohtumisest, kes sai haiget kui mind uuena nägi.

Aitäh Iren ja Marin, mul on kahju, et ma varem meie suhteid ei mõistnud. Palun vabandust tehtu ja tegemata jäetu eest. Te olete mulle väga olulised, sest te mõlemad puudutasite mind sügavalt. See lugu on kingitus Meile – Väekatele Naistele!

See on meenutus tollest suvest.