reede, 5. veebruar 2021

Veatu ja vigadeta õpetaja – Iseenda elust õppija

 


Selle jaoks, et inimene saaks võimaluse olla õpetaja, on tal vaja õpilast. Senikaua, kuni ei ole õpilast, on inimene ise alles õpilane. Inimene ei võta oma õppetunde vastu seni, kuni ta usub, end olevat teistest targem ja õigem ning sellest tuleneva õigusega on ta teistest paremana üle ja seega teistele eeskuju ehk õpetaja. Kuid tegelikult on ta selle sama inimese õpilane, keda ta enese pärast ära tahab muuta. Inimesel on vaja allutada teine enese õpilaseks, et saada võimalus olla üle ja näidata ette, kuidas peab olema ja elama – siis ei ole inimesel vaja ise õppida st tunnistada ausalt ise endale, kuidas ta ei tea kõike seda, mida ta ei tea.

Inimene, kes kõnnib inimeste seas, vaatab neid teisi enese ümber ja näeb seal seda, mida või kuidas teisiti peaks tegema. Ta usub end nägevat teist inimest ja tunneb vajadust muuta ning ära parandada kõik see, mis on teises vale ja vigane. Inimene näeb teistes, kui peeglites, ise ennast ja iseenda teemasid. Peeglites vaatab inimesele vastu ja osatab teda kõik see, mida inimene ei saa, ei taha, ei oska, peab, mida tal ei ole, mida ta vajab, milline tema ise on. Just seetõttu võtab inimene oma peegelpilte isiklikult st protestib vastu – „See ei ole minu elu. See seal ei ole mina, sest mina ei ole selline!” Inimene ise ei taha näha ennast sellisena, milline tema ise on valinud olla.

Süsteemi ja looduse seadused ei muuda end ega kohandu inimese tahtmiste või vajaduste järgi – inimene on kõige selle sees, mis oli ja on – tema aeg on õppida, kuidas elada ja olla, ilma Maailma muutmata ja vahetades enese vaatenurki, olla iseenda elu vaatleja – olla olemises st energiana voolamises. Ennastkaitsev inimene ehitab seinad ja lõhub sillad, sest hirm ei luba avatuna olla, et vastuvõtta ja anda. Iga inimene, kes on Õpetaja, on süsteemi parandaja, kelle ülesanne on olla omal kohal ja aidata inimest tema teel – olla kohal, et inimene leiaks eneses jõu ja julguse ehitada sillad ja langetada müürid, iseenda teel käies, iseenda sees.

Kuid see inimene, kes vajab õpetajana olemist, tahaks käia kõikide ees ja teel, et näidata, kuhu ja kuidas peab ning on õige, sest see on see, millesse tema ise usub või tahab uskuda. Teisiti ei ole ega saa olla, sest tema ise ei näe ega oska teisiti olla. Kui inimene on teistest üles, siis ei saa teine olla tema peegliks ja seega ei näe inimene enese vigu. Seega tuleb inimesel uskuda, et just tema on parem ja ta peab otsima selle tõestuseks võimalusi, kuidas iseennast ja teisi seda uskuma panna – leida endale õpilased, keda õpetada. Inimene, kelles on soov olla veatu ja vigadeta, ei ole leppinud iseendaga ning seega ei ole ta vaba enesekontrollist. See inimene kontrollib ise ennast, sest temal on eesmärk – ta peab suutma olla see, milline ta peab olema, kuid ta ei saa olla selline, sest tema ei taha lahti lasta iseendast - loobuda olemast Mina Ise – TundeMina.

Senikaua, kuni miski teises ja teine ise häirib, näeb ja tunneb inimene teises ära iseennast. Kui teine enam ei käivita inimest, siis on rahu, sest vajadust, kedagi teist või midagi ära muuta, enam ei ole. Inimest ei saa ette või tagant järgi järele õpetada. Inimest ei saa õpetada, kuidas ta peab oma elu elama. Inimene ise saab õppida oma elu elades. Inimene ei saa olla õpetaja, kui temal ei ole ega ta oska anda teisele inimesele seda, mida tollel selles hetkes vaja läheb. Inimene ei vali olla selle inimese õpilane, kes ei näe enese kõrval inimest, vaid iseennast ja võitleb, iseenda sees, selle teadmise vastu. Inimene vajab enese jaoks teadmist – „Olen iseendana hoitud sel hetkel kui astun. Olen hoitud, kui olen seal, kus mind veel ei ole.”

See on iseennast vabastav teadmine – „Mina ei tea kõike, mina ei pea teadma kõike.” See on olnud inimese ennast kaitsev uskumus – „Kui tean kõike, siis olen lõpuni kaitstud.” Iga järgmine samm on inimese enese vastuvõtmine ja iseenda avastamine, siis on see, mis on ja tal on võimalus võtta ise ennast vastu, olles see, kes, mis või milline ta on.

Inimene usub, et tema ülesanne siin elus on iseenda hoidmine – nime ja näoga Mina Ise olemise alles hoidmine. Inimene ei tulnud Maale, et õpetada, kuidas peab ja on õige elada. Inimene tuli Maale selle jaoks, et ise õppida. Inimese uskumus - „Olen õpetaja!” - tähendab enesekaitset – „Olles õpetaja, mina ei saa ega pea olema õppija!” Inimene tuli ja on, et oma elu elades kogeda elus olemist, kui õppimist. See on iseenda vastuvõtmine, kui vaadates peeglisse saab ta ausalt ja ilma hinnanguteta enesele öelda – „See, seal teises, olen mina. See olen mina.”

Teise inimese ülesanne on olla peegel. Olles võtnud iseenda vastu, peeglid kaovad – inimene on iseendas üks. Peegleid võib tahta muuta või proovida katki teha või neid eirata ja inimene on ka seda kogenud – tema erinevates aegades on kordused – uued peeglid, kes tulevad ja on selle jaoks, et inimene näeks ise ennast. See on suurim kink, mida teine inimene saab inimesele anda – näidata ausalt ja ehedalt inimest, inimesele endale.


Marianne

05.02.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar