Eilset ja tänast eraldav joon
on kui piir pimeduse ja valguse vahel,
seljataha jäetu on minevik
ja juba homme peaks saabuma tulevik.
Olevikus olemine,
oma elus kohal olemine,
on justkui pingutus,
mis keeruline ülesanne.
Meel lipsab paiga pealt ära,
hulgub möödunus kolistades,
ära olnud lugusid sirvides,
hüppab pealt vaadatud eludesse,
et korda luua, ehitada,
kuid ka lammutada
või hoopis uusi tuuli viia.
Ei ole ma kohal selles,
mida ise olen ja teen -
teen, kuid ei mõtle kaasa,
ei tunneta ega ela kaasa.
Otsin ülesannet,
mida enesele anda -
kalastan,
et äkki näkkab,
kusagil või milleski,
võimalust näen.
Kohal olemine,
siis ununeb ära,
kui on midagi,
mida ootan saabuvat,
kui on midagi,
mida muuta ei näi saavat,
kui on midagi,
mida usun vajavat,
kuid ei piisa enesest
või enesel olemas olevast,
et saavutada enese tulemus.
Kui meel käib hulkumas,
siis ära unustan,
et olevik on olemas.
Kui mind ei ole kodus,
siis ma ei ole enesega ühes
ja loomulikult siis,
minul kõiges puudu jääb,
minust enesest.
Marianne
08.08.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar