Usk – see on unistus,
mis edasi aitab.
Usk – see on kaotus,
mis käest libiseb.
Inimene usub seda,
mida tahab uskuda,
sest temale
on just seda vaja.
Usk see tõstab vastumeelsust -
teistsuguse uskuja vastu.
Usk sunnib minema
sellele vastu,
kes ei taha uskuda sama.
Usu omamine kasvatab viha -
ära võta usku ära.
See, kes on võimeline,
iseendana olemas olemisega,
ette näitama
teistsugust Maailma,
on oht ja vaenlane.
On hirm,
et valgus paljastab,
kui eesriie langeb,
et usk oli uskumine,
millessegi,
mida ei olnud.
See ei ole usk,
vaid puhas hirm -
kaotada ise ennast,
sest enese usu all
on teadmine,
et tegelikkus saab
ja üsna sageli
teine ongi -
alasti tõde võib-olla
hullem kordades.
Ärata üles ise ennast,
kui ühes usuga
kannad eneses viha,
kui ühes oma usuga
omad vaenlasi,
kui ühes oma usuga
on vajadus lõhkuda
ja enese jaoks vale
ka päriselt tappa ära -
oma usust üles ärka.
Tänases päevas
usk tõukab takka
ja sunnib jätkama -
on keegi, kes usub
ja on need,
kes täidavad käsud.
######################
Ometi,
vajan ka mina usku,
sest täna tahan uskuda,
et on olemas see miski,
mis peatab toimuva.
Täna tahan uskuda,
et on olemas see keegi,
kes vajutab pidurit -
ja enam ei tehtaks
ja enam ei oleks.
Raske on pealt vaadata,
teadmisega,
et need, kes saavad aidata,
pealt vaatavad
ja lihtsalt tulemust ootavad.
Pärast on tagajärjed,
ühtesid enam ei ole,
maju enam ei ole,
terveks jäänud maad enam ei ole
ja usku enam ei ole.
On soov,
et hullus peatatakse
ja lahingud lõpetatakse -
tahan uskuda.
Ometi tean,
et olema saab see,
mis on määratud olema -
rollid olid jagatud,
sammud said valitud
ja kunagi
ka lõpp jõuab kohale.
Ükskõik,
milline see ka on,
see ei ole see,
mis võinuks olla -
sellel teel käies -
nii paljud on lahkunud,
nii palju on kaotatud -
usuga teele läinute
jalge alla jäänud maa
on kaetud vere ja rusudega.
Marianne
01.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar