Inimese tähelepanusõltuvus väljendub nii nagu iga teine tema sõltuvus. See suunab tema mõtteid ja käitumisi, sest vabalt valimisi ei ole - ta peab ja tema on sunnitud. See ilmneb füüsilisel ja vaimsel kujul, ebamugavustundest haigusliku seisundini välja. Tähelepanu kogedes on sõltlase olemine häiritud – ta on äredalt tundlik enese olemas olemisest. Ta kogeb tähelepanu ka siis, kui kedagi teda vaatamas ei ole. Sõltuvuse väljendudes, ta ei toimi korralikult, sest midagi on vaja, kuna midagi on puudu ja samas on midagi, mida ei tohiks olemas olla. Sõltlase poolt enesele antavad ülesanded, ennast toetavad võimalused ja ressursid ei ole piisavad, et ise enda seisundit muuta. Ta ei tea, mida teha ja seega lahendust – seisundi ära lahenemist, ei sünni.
Tähelepanu sõltuvus väljendub õige ehk inimesele mingil põhjusel vajaliku tähelepanu suurenenud vajadusena ja vale tähelepanu meeleheitliku vältimisena. Tähelepanust sõltuvuses olev inimene annab ise endale ülesande - teha kõik iseendast sõltuv, et saada vajaminev tähelepanu kätte ja samal ajal vältida valet. Seega on inimene kahe ülesande vahel lõksus – ta vajab enesele tähelepanu, kuid ta ei tohi enese olemas olemisega tähelepanu äratada.
Kui on midagi, mida inimene, oma elus, korraga enam ei saa – st tegelikult ei taha või ka vastupidi – ta tõestades ei taha, kuid tegelikult ei saa – siis järelikult on olemas reaalne võimalus kogeda vale tähelepanu. Just see on see, millepärast inimene ei vali enam teatud asju teha, ta enam ei ole ega lähe. Kuid, kui ta ikkagi peab, minema kohta, kus või tegema, midagi, mis toob endaga ühes vale tähelepanu osaks saamise, siis väljendab ta ise ennast protestina ja teostab vastupanu ning kui vaja, siis jääb kasvõi haigeks või loob enese teele iseennast takistavad takistused.
Mida suurem on tõenäosus kogeda vale tähelepanu, seda suuremaks kasvab õige tähelepanu vajadus. Kuid, kui inimene kogeb, et ta ei saa vajaminevat kätte – temast endast lihtsalt ei piisa, siis tal on enese sees paha olla ja sellest tulenevalt on ta paha välise Maailma vastu. Sõltlane tunneb viha, ta on ohver, kellel on vaenlased.
Iga, vale tähelepanu osaks saamine ja sellest tulenevalt enese valena nägemine ning enese ebaõnnestununa kogemine, kasvatab pinget inimese sees, kuid see ei ole nagu mädapaise, mis välja purskudes looks alguse tervenemisele, vaid üleüldine häiritus. Ärajäämanähtude käes kannatav sõltlane käitub ettearvamatult ja valib teha seda, mida muidu ei teeks. Ta võib vaibuda koduseinte vahele ja lihtsalt vedada ennast ühest päevast teise. Tema pea võib-olla, edasi-tagasi silkavatest ja kokkukuhjunud, mõtetest paks. Samas võib ta juhtme seinast välja tõmmata ning lülitada ennast tasa – seisund, milles ta ei tunne ega mõtle enam midagi. Ka enese ära tapmine muutub kogemistväärivaks võimaluseks. Võivad ilmneda erinevad haiguslikud nähud – proov mõista ja ravida enese seisundit enese jaoks mõistetavate terminite ja vahenditega.
Õige tähelepanu vajadus suureneb üha rohkem, mida reaalsemalt kogeb inimene vale tähelepanu olemas olemist või selle ähvardavat tõeks saamist. See on inimese meeleheitlik püüd õige valguse poole ja võitlus, allaneelava, tumeda poole vastu. See on seisev õhk paisuvas mullis – hingata ei saa ja see, mida sisse ahmitakse, lämmatab veelgi. Enese kaitsmiseks enese sulgemine tähendab, et kõik jääb enese sisse – olemas olev kasvatab lisa. Suletuna ei ole inimesel kanalit, kuhu iseennast suunata – vabaks voolata.
Kõigel, mis on olemas, on olemas ka vastaspool – koht ja aeg, kus ja millal ei ole. Kõigel, mida saab, on olemas ka vastaspool – koht ja aeg, kus ja millal ei saa. Need on inimese pendlid, milles ta tähelepanu nimetamisel, tähelepanust sõltuvuses olevana, tagasi ja tagasi, kõigub.
Esimene samm, iseenda aitamise teel, on teadvustamine – Minul on tähelepanu vajadus – Mina olen tähelepanust sõltuvuses. Kui inimene enam ei eita, vaid vaatab ise ennast kõrvalt, siis on see võti leidmaks vastuseid küsimusele – Miks? Mida? Kuidas? inimene valib, tähelepanu nimel, teha, tunda ja olla. Mis on see, mida osaks saav tähelepanu võib ja saab temaga teha? Kergem on leida vastust sellele, miks teatud tähelepanu vajatakse, kuid palju raskem on tunnistada ausalt ise endale seda, mida välditav tähelepanu inimesega teha võib.
Enese uskumuse järgi, nimetab tähelepanu inimest õigeks või valeks, soovitud või soovimatuks enese kogemiseks. Sel juhul ei vali inimene teadlikult oma olemist, vaid armastades ja samas ka kartes, vajades ja samas ka vältides, on tõstnud tähelepanu enese jumalaks. Tähelepanu omab suurimat võimu sõltlase elus – nimetada teda olema. Iga järgnev nimetamine lõpetab oleva. Iga järgnev nimetamine võib tõsta inimese taevasse, kuid ka põrmustada. Igal, õige tähelepanu omamise hetkel, saadab inimest hirm - kaotada kogemine. Sõltlase elu on kui sõit tunnete ameerika raudteel, millel sõitja ei tea kunagi ette, millal sõit algab, kuidas ja kus see toimub, kas üldse rada kunagi lõppeb ja kas tema ise ka sinna lõppu jõuab.
Marianne
02.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar