Olin oma elus
ja ka oma kodus,
kui vang, kes vangis -
pidin olema.
Olid ajad
ja ka kohad,
mil ma ei olnud
Inimene -
olin roll,
see nimeline -
laps, tütar, õde,
õpilane,
vaene sugulane.
Elavate inimeste hulgas
sellist kohta ei olnud,
kus õige oleksin olnud.
Looduses oli rahu,
raamatutes elu -
kaasas seiklustes,
kõrvaltvaataja teiste eludes.
Olin igas oma päevas,
kuid kohal mind ei olnud -
oma elu sees
mina vaba ei olnud.
Minult ei küsitud
ja valikuid ei jäetud,
ei olnud ma oodatud,
olin jalust ära saadetud.
Mind ennast ei nähtud,
see, mina ei olnud,
keda vaadati -
mind ennast,
olemas olles,
olemas ei olnud.
Ma tõesti uskusin,
sest nii eneses tundsin -
mina olin see,
keda ei tahetud.
Kusagil oli päris elu,
kuid seda ma ei kogenud -
mina olin võlglane -
oma elu,
imetud vere
ja söögi igapäevase -
kinni pidin maksma,
kuid teadmata millega -
omasin uskumust -
mina ei oma väärtust.
Tähelepanu osaks sain,
kuid tähelepanemist ei saanud.
Keegi huvi ei tundnud,
mida tunnen päriselt,
millest olen huvitatud,
mida juba oskan
või ise teha tahan.
Vaadati põlguse ja vihaga,
hirmu ja tülpimusega,
ärritunud olemisega.
Pilkude sees
armastust ei olnud
ega toetust ulatatud,
huvi ma ei äratanud
ega põnevust tõstnud,
ühes ja koos olla
lihtsalt ei soovitud.
Uskusin
et pidin olema
ja teistel tuli taluda,
mind kui risti,
rasket kanda.
Olin, kuid mind ei olnud.
Olin, kuid ise olin kadunud.
Maailma ma ligi ei lasknud,
pinna pealselt elasin.
Elu ei nautinud
ega ise ennast
armastada osanud -
ise ennast ma ei tundnud.
Vajasin vabaks pääsemist -
vabana olemist,
ise enda leidmist
ja enese avastamist -
alles 38-selt
sellele teele astusin
ja kogutud pagasit
läbi kõndima
ja lahti harutama asusin.
Ma vaenlasega ühes elasin
ja kaua kandsin kauna,
sest minu sees oli trauma -
„Ema, miks Sa mind hülgasid?”
Marianne
28.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar