esmaspäev, 28. märts 2022

Vangistatu teekond

 


Olin oma elus

ja ka oma kodus,

kui vang, kes vangis -

pidin olema.


Olid ajad

ja ka kohad,

mil ma ei olnud

Inimene -

olin roll,

see nimeline -

laps, tütar, õde,

õpilane,

vaene sugulane.


Elavate inimeste hulgas

sellist kohta ei olnud,

kus õige oleksin olnud.

Looduses oli rahu,

raamatutes elu -

kaasas seiklustes,

kõrvaltvaataja teiste eludes.


Olin igas oma päevas,

kuid kohal mind ei olnud -

oma elu sees

mina vaba ei olnud.


Minult ei küsitud

ja valikuid ei jäetud,

ei olnud ma oodatud,

olin jalust ära saadetud.


Mind ennast ei nähtud,

see, mina ei olnud,

keda vaadati -

mind ennast,

olemas olles,

olemas ei olnud.


Ma tõesti uskusin,

sest nii eneses tundsin -

mina olin see,

keda ei tahetud.


Kusagil oli päris elu,

kuid seda ma ei kogenud -

mina olin võlglane -

oma elu,

imetud vere 

ja söögi igapäevase -

kinni pidin maksma,

kuid teadmata millega -

omasin uskumust -

mina ei oma väärtust.


Tähelepanu osaks sain,

kuid tähelepanemist ei saanud.

Keegi huvi ei tundnud,

mida tunnen päriselt,

millest olen huvitatud,

mida juba oskan

või ise teha tahan.


Vaadati põlguse ja vihaga,

hirmu ja tülpimusega,

ärritunud olemisega.

Pilkude sees

armastust ei olnud

ega toetust ulatatud,

huvi ma ei äratanud

ega põnevust tõstnud,

ühes ja koos olla

lihtsalt ei soovitud.


Uskusin

et pidin olema

ja teistel tuli taluda,

mind kui risti,

rasket kanda.


Olin, kuid mind ei olnud.

Olin, kuid ise olin kadunud.

Maailma ma ligi ei lasknud,

pinna pealselt elasin.

Elu ei nautinud

ega ise ennast

armastada osanud -

ise ennast ma ei tundnud.


Vajasin vabaks pääsemist -

vabana olemist,

ise enda leidmist

ja enese avastamist -

alles 38-selt

sellele teele astusin

ja kogutud pagasit

läbi kõndima

ja lahti harutama asusin.


Ma vaenlasega ühes elasin

ja kaua kandsin kauna,

sest minu sees oli trauma -

„Ema, miks Sa mind hülgasid?”


Marianne

28.03.2022.a




Kommentaare ei ole: