Kui väiksena olles on olnud inimese elus hetk(ed), mille tulemusena sai(d) alguse uskumus(ed) – Mina olen paha, vale, paks, väärtusetu, inetu, saamatu jne, siis see tähendab, et inimene on ise ennast defineerinud ehk andnud iseendale tähenduse – Mina olen Paha, Vale, Väärtusetu, Paks, Saamatu, Vaene, Hüljatud jne.
Selle jaoks, et muuta oma elu ehk selle kogemise vaatenurka, on inimesel vaja olla oma olemise vastaspool. Sellest tulenevalt on inimese sees vajadus olla Hea, Õige, Väärtuslik, Peenike, Rikas, Osav, Hoitud jne.
Vastaspoolele jõudmine peaks ära lahendama kõik selle, mis elus on valesti. Andma tagasi turvatunde. Olema võluvitsake. Kuid ükskõik, kuidas inimene oma soovis ka õnnestub või soovituna olemist kogeb, ei muuda see ära minevikku – mälestust olemisest - enese kogemust – ega paranda traumat – haava.
Inimene usub, et tema elus toimub pöördeline muutus sel hetkel, mil ta ongi ilus, peenike, rikas jne. Ta tahab väga selline olla ja seega jälgib ta dieete, teeb ületunde, osaleb heategevuses, püüab olla vajalik, tõestab oma õigust. Kuid, kuidas ta saab olla ilus, kui tema ise näeb ise ennast koledana? Kuid, kuidas ta saab olla peenike, kui tema enese jalad tunduvad talle paksud?
Inimene ei saa olla see, kes ta ei ole, sest ta on juba ise ennast ära nimetanud. Inimese uskumus saab kogu aeg uusi kinnitusi, sest tema enese tähelepanu on suunatud sellele, mis tema huvitavat vaatenurka tõestab – nina on liiga pikk, rahakotis ei jätku raha, riided ei lähe selga, keegi temast ei hooli jne.
Tolles ajas, seal lapsepõlves, sai haiget inimese Tundemina. Selle tõttu võttis ta kogetavat lugu isiklikult. Lapse sisse jäi uskumus, sest ainus seletus toimunule, mida ta oskas anda, oli see – kõik ebameeldiv toimus sellepärast KES ta oli – Vale, Paks, Inetu, Vaene, Väärtusetu jne.
Võis olla, et ebameeldivana kogetud vastureaktsiooni põhjustas lapse poolt valitud käitumine. Laps lihtsalt ei mõistnud veel, et tegu oli enese teo tagajärjega ja tegelikult oli küsimus selles, millisena ta valis olla.
Kuid võis ka olla, et küsimus oligi temas – selle hetke soovimatus lapses. Kui laps tundub olevat süüdi vanema, kui ohvri, elu raskustes, siis on hetki, mil vanem oma last ei taha omada, näha ega kuulda. Kui vanem on enese elust väsinud, siis vahel ta väljendab selle, lapse pihta, välja.
Selline kogemus on trauma. Selline kogemus jätab jälje – haava. Haav ei parane, kui viibitakse tunnetetasandil ega mõtestata toimunut. Ollakse haavunud, sest ollakse haavatud. Lapsepõlvest jäänud jäljed on inimese traumaatilised kogemused.
Kui enese teo tagajärg või ka lihtsalt olemas olemine, oli lapse jaoks traumaatiline kogemus – lapse jaoks oluline täiskasvanu nimetas lapse, energeetilise jõuga, KES olema, siis samastas laps ise ennast selle nimega. Kui teine inimene nimetas, siis seega ongi laps teiste nimetada. Uskuv inimene ise ei usu, et temast endast midagi sõltub – tema ei ole vaba oma olemist valima.
Haavatud laps kasvab suureks ja usub endiselt, et viga saab parandatud ja kõik saab olema hästi siis, kui ta on lõpuks see KES, kes on talle antud nime vastaspool. Inimene tahab, õigele poolele, püsima jääda, kuid selle jaoks on vaja kinnitust – vaja on teise inimese poolt antud õiget ehk kinnitavat tähelepanu - ümbernimetamist.
Elu jooksul nimetatakse inimest ka teise nimega, kuid see ei muuda teda ära, sest tema ise ei usu sellisena olemisse, sest muutust on vaja sellesse hetke, mil oli ja mis on möödas. Seda on vaja sellest hetkest jäänud jälje kustutamiseks – enese loo muutmiseks. Haav on olemas, kuni mälestus on energeetiliselt elav.
Inimene ise nimetab ise ennast olema KES. Inimene ise saab vahetada oma olemist. Inimene ise saab valida oma vaatenurka ja anda tähendusi. Inimene ise saab peatuda, kui ta on ütlemas – Mina olen ... et mõista, mida ta oli tegemas – Miks ta valib olla see, kes ta ei ole? Inimene on energia, mis võib väljenduda ükskõik, millise nimega – valik on vaba, kuid küsimus on selles, KES valib olemise – kas teeb seda Tundemina või vaba Inimene.
Marianne
29.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar