Kohates, igapäevases isiklikus elus, oma laste reaktsioone, kui neile öelda EI või tahta tegu, siis mulle tundub, et olen halb inimene. Kohtan vastupanu, tahet jätta vastutus võtmata. Tunne laotatakse välja. See põrgatatakse vastu ja pihta. Keeratakse sõnadega pilaks. Eiratakse või protesti saatel täidetakse vastumeelselt ära. Kohustus, võtta enese eest vastutus ja saades osa, anda enesest osa, on karistus – see on isikliku vabaduse piiramine. On uskumine, et olen halb, kui ma ei ole hea. Minul endal on halb olla, kui ma ei ole hea.
Öelda või mitte öelda. Vaikida või kõnelda. On hirm, olla taas see halb, kui minu sõnad vallandavad teises inimeses tunded, millega tema toime ei tule. On halb kogeda iseennast halvana. Mina ei taha olla see halb inimene. Neelan alla. Vaikin. Teen ise ära. Pahurdan. Kogen elu ebaõiglasena. Tunnen viha.
On valik – öelda või mitte. On valik, kuidas, millal ja millisena öelda. Kui jätta üldse ütlemata, siis peaks väljas olema kõik näiliselt korras, kuid enese sees keeb ja ragiseb. Kui öelda, siis tõuseb torm ja segadus, mille lõppu ei tea ette ära arvata. Välja öeldes, sõnade langedes, ei ole enam tagasipöördumist, sest ei ole enam seda, mis enne näiliselt olemas oli.
Kui protestin kogemise vastu, siis olen võtmas mängust osa, sest juba reageerin vastu. Võtan isiklikult, seletan, tõestan, pahandan, õiendan, solvun – ma ei ole halb inimene. Olen astunud välise vastu võitlema, kui too reageerib ning näitab välja, et kogeksin ise ja sellest lähtuvalt enam ei teeks. See on võimuvõitlus. Tähelepanu teisale suunamine – Sina oled see halb inimene!
Halb inimene - see on iseenda või teise nimetamine siis, kui enesega ühes ei ole hea olla. Ei olda halvad inimesed - on inimese tunded, mis valitakse vahenditeks, kui inimene ei taha võtta vastutust eneses toimuva ega enesega seonduva eest.
Marianne
16.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar