kolmapäev, 23. märts 2022

Trauma – haav või haavumine

 


Füüsiline ja/ või vaimne trauma on inimese seisund ajal, mil ta on haavatud. Traumaatiline seisund saab olemas olla ka siis, kui inimene ise seda ei tunnista ja väliseid tundemärke näha ei ole. Trauma on, kui energia väljarebimise või energiaga pihta saamise tagajärjel jääb inimese sisse energeetiline jälg - energeetiline haav. See on saadud, millestki enese jaoks olulisest ilmajäädes või millegagi pihta saades. Haava võib saada nii teiste inimeste, kui ka iseenese tegevuse tagajärjena.

Iga haav vajab paranemiseks oma aja hetke. See on protsess, mis inimesel tuleb ise teadlikult läbi käia, et toimunust läbi kõndides saaks, keha või vaimu, mällu jäänud jäljest lahti lastud. Vabaneda haigettegevast energiast st nimetada eraldatud energia teise nimega – ühendada see taas enesega.

Sageli ei ole inimesel oma igapäevases elus sellist aega võtta ja tihti ta ei mõista või mäleta enesega toimunut. Elu läheb omas tempos edasi ning inimene usub, et tema on see, kes peab leppima olnu ja olevaga. Kuid, sõna – leppimine - ei tähenda lahti laskmist – vaid see on paratamatus, kuna oli ja on. Leppimine kasutab väljendeid – „Mis mina teha saan. Minust ei sõltu midagi. Ju see peab siis nii olema.”

Haavatud inimene vajab olevas ajas hetke, et mõista ise ennast – „Mina olen haavatud.” Liiga sageli ei saa inimene ise arugi, mis temaga toimub, sest temal ja tema sees on tunded, kuid tundeid valiv inimene on haavunud. Ta on solvunud ja/ või vihane oma kogemuse peale. Seega inimene lepib, see tähendab, et ta peab nõustuma sellega või tegema seda, mida ta muidu ei valiks enese kogemuseks. Leppiv inimene usub, et oli ka teine võimalus, kuid see ei saanud temale osaks. Teisiti olles, oleks teisiti olnud ja seega nüüd ei oleks ning tema ei kogeks. Haavunud inimese sees on kaotusekibedus, sest midagi läks kusagil valesti, et just tema sellise kogemus osaks sai.

Kui haav ei ole ära paranenud, siis see on energeetilisel tasandil alles. See rebeneb, korduvate kogemuste peale, aeg-ajalt lahti. Inimene ise nokib seda, sest see annab tunda ja seepärast ka ei unune. Haavaga inimene, kes on haavunud, on ettevaatlik ja tal on olemas oma lahendus, kuidas Maailma sees toime tulla. Ta on umbusklik ja ettevaatlik, sest teised inimesed on oht. Ta teostab enesekaitset ning ründab juba ennetavalt või astub vastu – teised inimesed on vaenlased. Ta on alalhoidlik ja alandlik ning teeb ennast kasulikuks ja vajalikuks – teised inimesed on temast üle ja seega sõltub tema olemine neist teistest. Ta vaigistab ise ennast – võttes appi alkoholi, narkootikumid, spordi, töö, tundevaikuse ehk depressiooni jne. Ta lohutab ise ennast – kasutades selleks toitu, alkoholi, seksi, sporti, kiireid autosid, ostlemist jne.

Mõistmine tuleb ja inimene saab olema teadlik, kuidas ja miks, kuid enne tuleb haav ravida – anda enesele armu. Olla tugev, et osata toetada ise ennast ajal, mil ollakse nõrk ja murdunud. Viha takistab leina, sest viha on see jõud, mis aitab edasi astuda ajal, kui peab edasi minema ja elama. Inimene ise saab iseennast parandada. Mitte hädaldamise ega kibestumisega või enese murdmisega, vaid armuga. Inimene anna ise endale armu – ära süüdista ise ennast ega ole enese ohver – võta ise ennast ja oma elu vastu sellisena nagu oled ja see on.

Mõistmine - teadmise vastuvõtmine. See on minu kogemus. See on minu elu. See on minu võimalus. See on minu õppetund. See on minu teekond.


Marianne

23.03.2022.a



Kommentaare ei ole: