Üsna kummalisena võib tunduda väide, et see inimene, kes tõsimeeli väldib tähelepanu, tegelikult, väga vajab tähelepanemist. Tõuseb ju õigustatult küsimus - kuidas ta võib seda tahta, kui tema ise valib olla märkamatu ja sulanduda tausta ning kui talle antaksegi võimalus olla nähtaval ja saada kogu olemas oleva tähelepanu osaliseks, siis kaotab ta kõnevõime, punastab või kahvatab ning soovib olla hoopis teisal, kui seal, kus ta on. Tähelepanu justkui kõrvetaks teda ja tema olemine tardub paigale ning temas on kohene vajadus, et tähelepanuvalgus kaoks ja ta saaks olla varjus ning teda ei nähtaks/ vaadataks enam.
Palju mõistetavam tundub olevat selle inimese tähelepanu otsimine, kes segab vahele, häirib oma käitumisega teisi, räägib valju häälega üle, käitub väljakutsuvalt, isegi lööb teisi, kasutab ülesärritavaid sõnu jne. Too, kõigile nähtavalt nähtaval olija, saab erineva tähelepanu osaliseks, sest ta on aktiivselt selle nimel tegutsemas. Ta võitleb enese eest, sest selliselt käituv inimene kohtab hukkamõistu ja takistamist. Ta ei jäta järele ka siis, kui korduvalt keelata ja ka karistada – seega tundub olevat selge, et ta vajab tähelepanu.
Ärritav inimene tegutseb aktiivselt ja nähtavalt ning seega saab ta kindlustatult tähelepanu osaliseks, kuid loo teeb huvitavaks see, et tegelikult on tema see inimene, kes ei taha enesele tähelepanu saada. Ta on valinud oma nn huvitava käitumise ja tegemised just selletõttu, et ta tahab ja ka ei taha tähelepanu saada. Kaks vastandlikku käitumist ja kaks vastandlikku soovi. Kui inimene tahab ja samas ka ei taha, siis mida ta tegelikult tahab? Ta tahab olemas olla – Inimesena – ise endana.
Kui inimene on tähelepanuäratavalt midagi tegemas või kuidagi väljendumas ning sel samal hetkel temast käest küsida – Kas Sina tahad tähelepanu saada? Siis vastab ta enamasti Ei. See vastus tuleb kiiresti üle huulte. Inimene on häiritud ja ehmatanud, justkui oleks ta paha pealt kinni püütud. Tähelepanu oleks kui vale tahta, ebaõige seda soovida, pahe tunnistada oma nõrkust.
Iga inimene saab omal moel mingi tähelepanu osaliseks. Tähelepanu saamine ja jagamine käib inimesena elamisega kaasas - tähelepanu on suhtlusvorm. Tähelepanu on ka sõltuvus ja vajadus. Tähelepanu justkui muudab inimest – see on võluvahend kasvatavamaks ja vähendamaks midagi inimeses. Iga inimene vajab tähelepanu – ta vajab enese jaoks õiget tähelepanu. Mis on õige tähelepanu ja kuidas on olemas vale tähelepanu?
Inimene tuleb oma lapsepõlvest ja võtab sealt enesega ühes oma vanemate oma nii nagu nood omakorda kandsid edasi oma vanemate oma. Kuigi erinevates aegades, kuid siiski üsna sageli, on olnud tavaks, et laps ei tohtinud oma olemas olemisega tähelepanu äratada. Ta oli, kuid teda nagu ei olnud. Ta ei olnud see, kes ta oli – ta tegi seda, mida kästi. Ta oli sellisena, millisena pidi olema. Ta võttis vastu selle, mis oli tema osa. Valikud, mida ta valis, ei olnud sageli vabad – ta tegi nii nagu temalt seda oodati. Tahtes väljendada ise ennast, võis ta kuulda – „Ära tee, Lõpeta ära, Jäta kohe järele, Ära sega, Ole vait, Mine teise tuppa, See ei ole sinu asi, Sinu käest ei küsita, Mida sina ka tead! jne”
Laps oli vahend – vanemate tuleviku kindlustaja. Laps ei tohtinud äratada vanemates ebasoovitavaid tundeid. Laps pidi tagama õige tähelepanu st vanemad pidid tema kaudu saama kogeda seda, mis tegi neid paremaks, õigeks ja ka rikkamaks. Vanemad said hinnangu, kui laps ei olnud küla ja naabrite meelest hästi kasvatatud. Laps ei tohtinud avalikus ruumis teha midagi, mis sinna ei sobinud ja teisi häiris. Laps oli see, kes rääkis siis, kui kana pissis. Kui laps ei teinud ega olnud nii nagu pidi, siis otsustati, et küll kask kasvatab ja paju painutab ning teati, et see, kes hirmuta kasvab, see auta elab – seega jäid jäljed.
Iga suur inimene on olnud kord väikene laps ja väga palju on temas erinevat seda, mis on saanud just tema lapsepõlvest alguse või kandunud läbi eelnevate ajapõlvede temani. Seega on olulised järgmised küsimused. Millise tähelepanu osaliseks me oma lapsepõlves saime? Kui me kõndisime enese avastamise radadel ja proovisime, kuidas on kui .. , siis millise tähelepanu osaliseks me saime? Kas tähelepanu jagati enesena olemise otsimist toetades või hoopis karistades enesena olemise eest? Millised armid meisse tähelepanu jagamise hetkedest jäid? Millised helged hetked meile osutatud tähelepanusoojusest meis säilivad? Millist märki kannab meie jaoks tähelepanu – kas tähelepanu tähendab positiivset või negatiivset kogemust? Kas meie alateadlik reaktsioon on tähelepanu püüda või seda vältida?
See, mis oli lapsepõlve võimsaim kogemus, selle võtab inimene endaga ühes ja seda uskumust kannab ta endaga kaasas. Kui tema sisse jäänud tähelepanujälg on positiivne, siis on ta avatud ja kohtab oma elu põneva ootusega. Ta ei varja ise ennast, vaid on vaba olema. Kuid, kui võimsama jälje jättis negatiivne tähelepanu, siis õppis inimene vältima nö valet tähelepanu. Sügaval tema sees on teadmine, et ta ei tohi tähelepanu äratada, vaid peab suutma märkamatuks jääda. Seega on selline inimene suletud ja ettevaatlik – ta on valmis ise ennast kaitsma, ka iseenda eest. Tema Maailm on täis teda vaatavaid silmi. Maailma tähendab vaenlasi ning seda, et tema on selle sees ohver ja hüljatu.
See inimene, kes püüab, oma huvitava tegevusega, nähtavalt tähelepanu, ei tohi tegelikult, ühe kindla, tähelepanu osaliseks saada. Üks varjab teist – see tähelepanu, mille ta oma aktiivse tegevusega pälvib, on tähelepanu, millega ta toime tuleb. Selle varjus on olemas see teine, mille saamist ta ei talu – see osutab teda selliseks, millisena ta olla ei taha. Mida tõenäolisem on vale tähelepanu oht, seda rohkem tegutseb ta selle nimel, et saada vajamineva ehk varjava tähelepanu osaliseks. Temal on eesmärk täita ja seega püsib ta nähtaval ning on tegutsemas vahendeid valimata.
Tähelepanu vältival, nähtamatuks jääda soovijal, on käimas ellujäämisstrateegia – tähelepanu teeb temale haiget. See inimene, kes väldib tähelepanu, ei taha seista sellises hetkes, mil teda nähakse ja vaadatakse. Ta usub, et siis nähakse tema sisse, sinna kohta, kuhu tema ise ei ulatu ja tema tume saladus tuleb päevavalgele – seal on peidus tõde – ta on halb, kole, vale, väärtusetu ja/ või häbi – teda ei peaks olemas olema.
Tähelepanu osaks saamine on tema jaoks, kui korduv surm, sest tema teel on olnud pilgud, sõnad ja teod, mis väljendasid, teda vaadates, teda madaldavat tunnet – ta ei kogenud armastust ega toetust, vaid viha, põlgust, süüdistamist, halvustamist, väljanaermist, ükskõiksust, hülgamist, ära tõukamist jne. Selline inimene kaotas ise ennast hetkel, mil ta ei olnud veel Mina – ta ei olnud enese teadlik. Tal ei ole iseennast. Tal on olemas tähelepanus väljendunud otsus ja sellest on saanud tugev uskumus.
Aeg veereb edasi ja inimese algsest vajadusest on saanud harjumuslik käitumine. Inimene ise ei teadvusta, miks ta teeb seda, mida on valinud teha – tema reageerib ohule, oma ärganud mälestusele, alateadlikult. Loomulikult toob tema käitumine endaga kaasa tagajärjed. Sellisest käitumisest saab tema väline nägu – kuvand, mis katab sisemuse ja muundub üldistavaks – Mina olengi/ Tema ongi – selline! Kui juba ollakse, siis ongi selline olemine. Tähelepanu püüdev või vältiv inimene vajab tähelepanu, mis teda toetaks ja julgustades avardaks, kuid ta on loobunud olemast tema ise, sest tema enesehinnang omab sellist uskumust, et tal ei ole võimalik iseendana teistsuguse tähelepanu osaliseks saada. Ta on ette ära kaotanud.
Siis on vaja ausust ja julgust, et tunnistada ise endale - tegelikult vajatakse tähelepanu ja see on okey. Siis on vaja julgust, et avaneda ja öelda välja see, millist tähelepanu ei taheta kohata – mida see teeb, milliseks see inimese tema enese silmades muudab. Siis on vaja veel suuremat ausust ja enese sisse vaatamaist, et leida üles see, millist tähelepanu tegelikult kogeda soovitakse. Seejärel on võimalik leida lahendus, kuidas on võimalik seda enese ressurssidega saavutada. Ausus ja avatus on alus – enese tee, iseendas, iseendana edasi.
Tähelepanu ootuses, vajamises ega püüdmises ei ole midagi häbiväärset, halba ega keelatut. Tähelepanu ootus on inimesele omane vajadus. Tähelepanu on midagi, mille peale teadlikult mõelda ja ise ennast vaadelda ning enese seest vastuseid otsida.
Millist tähelepanu Sina vajad? Miks Sa vajad tähelepanu? Millisest tähelepanust jääd Sa ilma ja millist Sina ise ei taha? Millisena Sina ise ennast inimeste tähelepanu käes näed? Millise kogemuse osaliseks soovid saada? Millise ei? Kuidas Sina ise saad ise ennast toetada?
Sina, kes oled tähelepanu püüdmas ja Sina, kes oled tähelepanu vältimas, – peatu ja küsi enese käest – Mida tähelepanu saamine Sinu jaoks tähendab? Millist tähelepanu Sa väldid? Miks? Millele suunatud tähelepanu Sa vajad? Miks? Kuidas teha võimalikuks see tähelepanu, mis näeb Sind sellisena nagu Sina enese sees oled? Milline on Sinu parim Sina ise?
Marianne
18.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar