Vaenlane on see, kelle pärast on midagi, mida peab ja on midagi, mida ei saa. Omades, oma elust, kogemust, vaenlasega ühes olemisest/ elamisest, on inimene haavatud. Ette hoiatamata olemine on enese tahte vastane kogemus, mis, pihta puudutades, jättis järele haava – inimene haavus. Haavatud inimene kõigub avatuse ja suletuse vahel – ta tahaks ennast vabana tunda st olla vaba enesekaitsest, kuid vabana olemine on ohtlik olemine, sest sellele võib järgneda vale olemise kogemine. Haavunud inimene hoiab ennast suletuna ja reageerib olevale vastu veel enne, kui üldse midagi juhtub.
Liigagi sageli on nii, et ühe vaenlase varjust võrsuvad välja teised ning vaenlastest ümberpiiratud inimene keerleb ennastkaitsvate tunnete mäsus. Rahu ei ole – rahus olemist ei ole, sest tema elus on nii palju seda, mis on vale ja puudutab pihta. Haavatud inimene on nagu nurka surutud loom, kes ei tee vahet kätel, mis tema poole sirutuvad – kõik väline on oht.
Kui, midagi on väga palju ja seda kuhjub üleliia, siis inimesel ei ole enam pääsu, midagi peab muutuma – midagi tuleb muuta. Käes on kriis – see on murdumise hetk, mil pidav maa on jalge alt kadunud – tagasi minna ei saa ja olevat veel ei ole. Kui käes on kriis, siis rahus olemine ei ole enam võimalik, sest enese ellujäämise nimel on käimas sõda. Enese eest hoolitsemise ja ennastkaitsva tegevuse võimalused on otsa lõppenud. See tähendab, et enam pole juttugi, kas klaas on poolenisti täis või poolikult tühi - see on tilgatumaks ammutatud ja ära kuivamise äng kisub inimest kokku ja lahvatab välja – tema elu on kaalul.
Samal moel, kui toimub vulkaani plahvatus või mädase korgiga vinnist välja purse, lendab kaas inimese pealt, sest ... ei ole. Kokkukuhjunud energia on ületanud viimase tilgaga tammi. Viimane piisk vallandab kaose. Väline fassaad kukub raginal kokku ja osalised saavad haiget ning mitte keegi ei jaksa mõelda sellele, kuidas jõuda ühisele mõistmisele, sest käimas on olelus võitlus – vastas seismine, kus kaotada ei ole enam midagi, sest nagunii enam ei ole.
Kriis on vigase kommunikatsiooni tagajärg kohas, kus ei ole olemas koostööd, vaid mingil põhjusel pealesunnitud koos olemine – vaenlas(t)ega ühes olemine. Koos olemine võib arvuliselt tähendada kahte või enamat, kuid ka ainult inimest ennast – enesega ühes olemist. Inimesest on saanud ise enda vaenlane.
Vigane suhtlus on pauside, oletuste, enese kogemuste, hirmude ja ettekujutuse kompott. Iseenda ja käimas oleva loo mõistmiseks, edasi-tagasi liikuva info kulg on häiritud, sest ei jagata ise ennast. Haavunud inimene sulgeb ennast vaenlas(t)e ees ning väljendub ja väljendab ise ennast ainult nii vähe, kui võimalik ja sellisena nagu enesekaitseks vajalik.
Käsil on tummfilmi ajastu, mil must-valge pilt ja peale loetud heli seisavad eraldi ning igaüks tõlgendab ja kogeb nähtavat enese mätta otsast. Suletud inimene ei väljenda ise ennast sõnades – ta ei jaga infot eneses toimuva kohta. Vaenlase vastu elab ta ennast välja tundena – reageerib tundena. Ta ei kirjelda, arutledes, mida ja miks ta kogeb endas, vaid ta elab ise enda kogemise välja. Inimene ei vali jagada ise ennast, vaid ta tahab, et teine kogeks enese peal – Tunne ka, tunne ise, siis tunned! Kriisis inimene reageerib vaenlasele vastu – Vaata, mida Sina tegid!!! - selle jaoks, et teine tunneks ennast süüdlasena, kuna, kõik vale, juhtub just tolle pärast ....!!!!
Mida ahastavamaks muutub olukord inimese sees, seda ahtam on tal olla – tunnetest vaba maad jääb aina vähem järgi. Inimene on haavatud – inimene on haavunud. Enese uskumus - Mina ei saa/ Minul ei ole – on täiesti reaalne kogemine, et tühi klaas tühjeneb veelgi, sest sellist hetke ega vahendit ei ole, mis aitaks tema klaasi täita.
Kriisis inimene näeb, läbi oma tunnete vaadates, et kõik teised on temast tähtsamad, sest saavad temale vajamineva enne teda. Tema on see, kes annab oma osa, kuid vastu ei saa ja enesele alles ei jää. Inimene ise, ennastkaitsva otsusega, on asetanud enese sees teised esikohale, kuid ülekohut kogedes, astub ta, väljas pool, nende samade inimeste, kui vaenlaste vastu.
Enese kaitsmise nimel sõdiv haavunud inimene ei võta vastutust ise enda olemise ega tegude eest. Ta usub, et tema peab ja seega ütleb ta ise endale – Pean!!! Kriis kestab ja süveneb, sest inimene kogeb üha uuesti, kuidas tema aeg enesele ei jõua mitte kunagi kohale – see teine, kelle pärast peab, on tee peal ees. Nähes vaenlast, kes on kõiges „vales” süüdi, inimene ründab vaenlasele vastu, kuid rünnates kohtab ta vastupanu, sest keegi ei taha olla peksukott.
Kriis on vältimatu, kui inimene ei vaata enese sisse – tal ei ole anda endale sõna, mis avaks loo. Ise ennast avades saabuks mõistmine ja inimene oleks lõpuks ometi vaba. Vaenlasele vastu astumine on kui kahe teraga mõõk – üks tahk on enese hirm - kohata ise ennast ja teine on sõnatu palve – Tunne sama, mida minagi ja ütle mulle, mis on see, mida ma tunnen. „Lase mul olla parem mina – aita mul olla parem mina. Lase mul olla hea ja õige, siis saan ma enese jaoks olemas olla.”
Kohas, kus käib sõda ja loos, mis võib teha katki, teostatakse enesekaitset ja seega ollakse teise eest suletud. Ei vaadata üksteise sisse ega otsita sõna, mis lahendaks loo ära, vaid heidetakse sõnu kui pomme, mis lõhuksid loo ja kasutatakse sõnu, kui relvi, et haavata vastasolijat.
Marianne
28.02.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar