esmaspäev, 14. märts 2022

Võim on võimalus olla õige

 


Inimeste Maailmas on inimesi, kes on, seatud/ valitud olema, teistest kõrgemal ja eraldi – nemad on tipus – nad on võimul. Tipus olija omab võimu, kuid võimu omamine ei ole kerge töö. Öeldakse, et võim muudab inimest, kuid tegelikult riietab võim inimese lahti – laotab avalikkuse ette kõik selle, mida too on enese sees varjanud - iseenda.

Omal moel on, võimu omaja, kui Jumal, sest temale on antud ülesanne olla, särada ja valitseda. Vahel, võtab võimu omaja, Jumal rolli, täielikult omaks ja ta ei olekski enam kui surelik inimene – teiste moodi ega nendega ühes. Jumal on täht taevas ja temal on õigus ning võim valida, määrata ning otsustada elude ja olude üle - tema on Maa pealne Jumal. Jumal ei saa olla maapealne Jumal, kui tal ei ole kummardajaid ega tema ees hirmul olijaid. Hirm on see jõud, mis tõstab ta troonile. Paneb ta mäetippu särama.

Tippu tõusmine on raske ja see ei ole kõigile jõukohane. Mitmed tahaksid sinna ulatuda, kuid iga samm, sellel teel, võib osutuda viimaseks – kukkumine kõrgelt on ehmatavalt kiire ja põrmustavalt valus. Tipus on ruumi ainult ühele, seega tuleb takistada teiste tõusmine enese kõrvale – vale võrdlus võib anda tõuke languseks. Tippu jõudes, peab suutma sinna jääda, sest seal saab olla kättesaamatu. Hoolimata enesele ehteks, antud või võetud kullast, on tipus kõle olla - kaaslaseks jääb igavikuline üksindus.

Võimu omajal puudub tänulikkus, ta ei soovi kummarduda elu, kui jõu ja väe, ees – tema, kui Jumal, on olemas ja see olemine on tema õigus, et omada, kasutada, käsutada ja otsustada. Kui Jumal enam ei oleks Jumal - see roll, kes ta on valinud olla, siis ta ei tea, kes ta oleks, sest teda, siis ju enam ei oleks. Seega ta peab olema Jumal, sest see on ainuvõimalik lahendus, et olemas olla. Jumal ei ole inimene, sest Jumal ei saa olla inimene. Jumalana olemine tähendab sära ja see peidab mustad varjud inimese südametunnistusel ja punased plekid tema kätel.

Ennast Jumalaks pidava inimese kunagise teo tagajärg on see põhjus, miks on nii nagu on - olemine Jumalana on tähtsam, kui miski muu. Võimu omaja on Jumal ja seega ta on jumal – see on võimalus, kuidas edasi elada ja olemas olla. Kõrgel tipus olijal on hirm inimeste ees, sest valet on tema teel olnud nõnda palju, et õiget justkui enam ei olegi järele jäänud. Hirm sunnib ise ennast eraldama. Eraldatus, olevast, kasvatab hirmu tavaliste ja päris inimestega kohtumiste ees. Hirmunud Jumal, tagamaks enese turvalisust, hoiab, hirmutades ja ülekõrgudes, inimesi enese kontrolli all ning, et see lahendus paremini töötaks, jätab ta mõõdetava distantsi enese ja teiste vahele – see kasvatab inimestes ebakindlust.

Ebakindlus tähendab teadmatust ja see külvab hirmu. Hirm teeb kuulekaks. Käegakatsutav hirm muudab tipus olija, ka inimese jaoks, jumala suguseks. Võimu omaja on Jumal, seega teised teevad tema jaoks ja pärast, sest tema on olemas, teiste jaoks ja pärast. Julmalt valitseva Jumala ees tuntakse õudust, mitte austust. Surmahirm teeb inimese alandlikult tänulikuks – enese väärtus muutub nulliks, sest enese ellujäämine sõltub vajalikkusest Jumalale ja selle „heast” tahtest. Hirmu tundev alam – on oma olemisele parim võimalik kaitse, mille Jumal saab iseendale anda.

Jumalal on ülisuur tähelepanuvajadus, kuid tema nõrgaks kohaks on see, et hoolimata oma pingutustest, ei suuda ta kunagi saavutada lõplikku ja piisavat kontrolli tähelepanu kvaliteedi ega koguse ning selle jagajate üle. Inimene on see, kes võib ja saab anda Jumalale oma tähelepanu, kuid Jumalal on hirm inimese ees - iseenda, kui tulemuse, nägemise võimalus inimeste silmades, muutub üle jõu käivaks takistuseks, miks Jumal ei saa minna ega inimestega, iseendana, ühes olla. Jumalat ei nähta inimesena, sest keegi ei tea, milline ta inimesena on, sest tema väljund on rollis olemine – Jumala rollis olemine.

Jumal ei vajaks üha suuremat kogust püsivat ja õiget tähelepanu, kui ta ei kardaks ise endasse, kui inimese sisse, vaadata. Jumal elab kaotuse hirmus, sest kui ta oleks inimene, kes on oma rolli kaotanud, siis ei oleks tal võimu. Hirm sunnib teda tegudele. Kõik selle vale, (st inimeste selline väljendus, mis ei ole tema, kui Jumala jaoks sobiv tõlgendus) mis takistab teda õige olemast, tuleb maha vaigistada ja kustutada ära. Jumal kardab ausaid sõnu ja vajalikust tähelepanust ilma jäämist – see võib viia enese, kui rolli, kokkuvarisemiseni. Enese näitamine inimesena oleks, kui hetk enne laviini või tsunami vallandumist. Energia koguneb ja pinge kasvab ning vallandudes on kõik olev kadunud.

Võimul olija omab võimu kellegi ja millegi üle. Ta on omatava maa ema ja valitsetava rahva isa või vastupidi. Mida suurem tükk maad on tema oma, seda rohkem on tal tarvis hirmu. Hirm aitab rahvast kontrolli all hoida – inimesed, olles jumala sõltlased, on vahendid, kes on väärtusetud – nende olemas olemine sõltub jumalast. Inimene usub, et tema on olemas, kuna ja kuni jumal on olemas. Inimene usub, et temal on võimalus olla, kui jumal annab talle loa olla. Inimeste Jumal on, teda ei saa ära vahetada, maha võtta ega ka valeks pidada. See tähendaks ise enda valeks tunnistamist.

Hirmuga allutatud rahvas on suur hulk inimesi, kes mängib oma osa – Jumala olemas olemise jaoks vajalikku rolli. Jumal on see, kes kõnnib kohtumõistmise poole, kuid ta ei tea, millal on käes kohtupäev. Kuni tema ise ei vaata iseennast, kui inimest, ei tohi keegi teda sellisena näha. Kuid enese silmad paljunevad võimu kasvades ja hirm üha suureneb.

Igal Maa pealsel Jumalal on olemas tegu, mida too varjab. See on tegu, mis murdis tema kui inimese – peale seda ei olnud ta enam puhas ja ta kaotas iseenda. Maapealne Jumal kasvab üha suuremaks, mida lähemale jõuab tema murdumine – enese teo vastuvõtmine. Lõppude lõpuks ei ole enam vahet, mida ta teeb, sest see on puhas inerts – tema peab, saab ja tema võib. Oma võimust, kui jõust, kinni hoidmine – see on vajadus kohtuda iseendaga. Aina julmemad teod on tegelikult tema, kui inimese palve – Palun peatage mind! Mida hullem on tegu, seda suurem on tõenäosus, et kord on käes see hetk, mil ta peatatakse.

Millal kadus Jumala inimlikkus? Milline tegu on see, mida ta ei unusta? Milline tegu on see, mis murdis ta inimesena? Inimesena tundis ta õudust, et tema oli see, kes suutis seda teha. Tal on hirm, olla inimene ja vaadata ise ennast kõrvalt. Jumalana ei ole ta vale ja kuna jumalat ei vaadata inimesena, siis ei pea ta nägema ennast läbi teiste sellisena nagu ta oli. Jumala karistamatud sammud on oma kunagise teo kordus – üha suuremas mõõtkavas.

Olev on selle tagajärg, mis oli. Inimeste hirm ja alandlik tänulikkus on see viis, kuidas saavutada see, et ei jääks teist võimalust, kuidas teda vaadatakse. Tema on Jumal ja jumalana olemine on tema võimalus. See, kes on valinud olla Jumal, ei loo endale tulevikku, sest temal tuleb korrata seda olevikku, milles ta on võimul. Kuigi aeg läheb edasi ja eilset enam ei ole, siis Jumal elab minevikus ning teeb üha suuremaid pingutusi, et hoida ilusioon olnust elavana.


Marianne

14.03.2022.a

Kommentaare ei ole: