Erinevatel inimestel,
inimeste maal,
sõnu olemas on palju -
sõnadega lausutakse,
arutletakse ja põhjendatakse,
tõestatakse ja tahetakse,
noomitakse ja ähvardatakse,
põlatakse ja armastatakse,
toetatakse ja halvustatakse,
trambitakse ja loobitakse,
hoitakse ja hüljatakse,
loobutakse ja võetakse,
kaotatakse ja võidetakse.
Inimene maksab
enese ja teiste
sõnade hinna
kinni iseenda
kogemustega -
igal sõnal
on oma hind.
Sõnad eile alustasid sõja,
sõnad nüüd abi paluvad,
sõnad täna toetust otsivad -
neid sõnu kuuldes,
ka teised tahtsid rääkida
ja oma sõnad välja öelda -
nüüd sõnad,
sõnad, sõnad veerevad.
Kuid sõnade
välja ütlemine
oma aja võtab,
sest sõna saada soovijatest
järjekord on pikk kordades.
Enne ei saa tegutseda,
kui ei ole otsustatud,
enne ei saa otsustada,
kui pole piisavalt põhjendatud,
enne ei saa ära põhjenda,
kui veel kõike
ei ole nähtud ega kuuldud,
enne ei saagi kõike tõendeid näha,
kui lugu pole ära lõppenud.
Enne ei tegutseta,
kui enese varvastel
pole valusalt tallatud
ega pomm tuppa kukkunud
ja lähedane kuulist langenud.
Sõdivad masinad ei oota,
kuni kõigile soovijatele,
kes ootel sõnadega,
on piisavalt jäetud aega -
eesmärk viib neid edasi.
Sõna vajutas sõjardid sisse
ja nii nad seal,
roomikuid lõgistades
alla jäävat purustavad,
elava pihta tuld sülgavad
ja maapealset rahu õgivad.
Saab või ei saa,
pole õigust või on õigus,
toetame või toeta,
väldime või ühineme?
Ühe inimese kaotus
on tõeline kaotus,
sest tema jaoks on juba hilja,
kuid seni veel,
kui elavaid on järel
on olemas aeg tegutseda
ja astuda välja
ning selgelt öelda -
olen inimese poolt
ja tegutsen reaalselt.
Sõnad alustasid
ja sõnad ka loo lõpetavad -
kuid kelle omad
ja millal?
Marianne
05.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar