Rollide maagiline Maailm XIV – Ise enda kaotus ja üles leidmine

 

Selleks, et mõista iseenda ja inimese aja lugu, minule näidatakse ja ma kogen ise läbi. Selle jaoks, et mõista seda, mis minuga lapsepõlves juhtus, olin kõrvalt vaatamas, kui noorem poeg käis, neli aastat tagasi, viie aastasena operatsioonil ja nädal tagasi sain oma lõikusekogemuse. Narkoosist veel unisena vaatasin kardina sinist seina ja vormisin teadmise – olin kogenud rollikaotust – olin kaotanud lapse rolli. Küsisin paberi ja pliiatsi ning kirjutasin lood enda seest välja.

„Olin olnud laps enese tähenduses, kuid kaotasin selle rolli, sest aeg tegi paranduse ja ma ei saanud enam olla – kuna minul ei olnud enam seda, mis oli enne olnud, siis ma enam ei olnud, hoolimata sellest, et olin edasi. Rollikaotus oli trauma, millega ma ei kohanenud, kuid kuna elu läks edasi, siis pidin toime tulema. Rollikaotus tähendas turvatunde kaotust. Vajasin turvatunnet ja seega tuli leida lahendus, kuidas olla taas keegi. Kuigi kasvades lisandus erinevaid rolle, siis baasrollikaotus tõi kaasa pideva rollisegaduse – enese sees ma ei teadnud, kes ma olen, sest mina olin olnud.”

Viis aastat tagasi kogesin, kolme intensiivse päeva jooksul, toetatud teekonda enese ajas tagasi. Läksin tagasi aega ja kohta, kus ma ei olnud enese sees. Laps minus ütles, tänases ajas, välja sõnad, mida tundsin, kui kaotasin iseenda - „Ükski ema ei tohi selliste silmadega oma last vaadata!” Mina ei tahtnud olla see, keda sellise pilguga vaadati. Olin enese seest väljas - täna tean, et ma ei olnud enam laps enese tähenduses. Baasrolli kaotades ei olnud ma enam Kes – mul ei olnud rolli ja seega olin ning elasin rollisegaduse sees ja jäin vajama kohta, kus olla see laps, kes ma olin olnud. Alateadlikult vajasin rolle ja partnereid, milles ja kellega ühes olles, saada puuduses elava lapse vajadused täidetud. Enesele mõistmata – miks – on kordunud lood, milles on koos kolm naissoost rollipartnerit.

Olin peaaegu neli, kui ema sai teise lapse – sündis õde. See oli kogemus, millega mina ei tulnud toime, sest minu, tolle aja, tähenduses võttis tulija minult rolli ära – mina ei saanud enam olla see laps, kes ma enne olin – tema oli saanud minu koha endale. Tema koges seda, mis enne oli minu oma olnud. Minul olid uued kogemused, mis näitasid selgelt vahet enne olnu ja uue aja vahel. Pealt vaatamine ja kogetu kasvatasid ehmatavaid tundeid, millega ei osanud ise toime tulla – ma ei teadnud, mis minuga toimus. Korraga oli minu maailm väga valesti ja ma ei teadnud, kes ma olen ega seda, kus on minu koht. Olin väljas, sest olin välja jäetud ja kogesin hülgamist.

„Kuna minu maailm osutus ohtlikuks paigaks, siis võtsin appi kontrolli. Vajasin kontrolli kõige ja kõigi üle – mitte midagi ei tohtinud jätta juhuse hooleks. Pidin suutma kontrollida Maailma selleks, et luua enesele sobivad tingimused olemiseks ja leidma koha, kus olla turvaliselt. Kontrollist sai olemine – kui minu jaoks vajalik oli kontrolli all, siis olin turvaliselt hoitud. Ma ei suutnud kontrollida, sest mitte miski ei allunud ega allu lõplikult kontrollile. Ikka ja jälle kogesin rollide kaotusi – olemisi enese tähenduses – ei saanud enam olla laps, sõber ega õde ega õige inimene ega Maailma parandaja ega ainsana vajalik. Maailm ei olnud turvaline paik, olin ohver, kelle vastas olid vaenlased, need, kes valisid teha nii, et rolli enam ei olnud või said nad, minu nähes, minu rolli endale.”

Kolme kontsellatsioonid – olin ühes ja tundsin ennast turvaliselt, kui koos oli kaks. Tundsin ennast ohustatuna, kui kahest sai kolm või enam. Ma ei näinud seda võimalust, kuidas saaksin olla osa kolme nimetajaga tehtes 1, 1, 1 sellest vormus 1+1, -1, - kahe vahel/ kõrval ei olnud minule kohta. Igal pool, kus lisandus või oli olemas see teine või enamgi veel, valitses minus tunnetesegadus ja turvatunde kaotus. Tahtsin kolmanda välja ja eemale jätta, kuid seda ei olnud võimalik teha – kaotasin ja suhted purunesid minu tunnete tõttu. Vajasin turvatunde taastamiseks ja hoidmiseks rollipartneri tähelepanu ainult enesele – jagamatut ja minu oma. Kunagi ega kellelgi, suure ajas, ei olnud aega olla kohal, et ma mõistaksin ise ennast ja ega ma tegelikult otsinud ka selguse selgust, vaid mustris kõndides ja hirmu tundes, tahtsin oma positsiooni kindlustad – oma kohta sees. Ajas proovisin ennast ja olukordi kontrollida, õppisin ennetama, vältima.

„Enese aja alguse peale on aeg ehitanud kaitsed ja uutest kaotustest kasvanud hirmud ja mind käivitamas erinevad, otsustele järgnenud, lahendused. Suurenenud vajadus omada rolle, enese tähenduses, mis peaksid tagama ümbritseva kontrolli ja andma võimaluse kogeda vajaminevat – nähes enese kõrval teisi, saamas seda, mida mina vajasin – reageerisin, sest kaotasin – olin kurb, vihane, kade, õnnetu – see oli minu oma – teine sai minu oma endale – minu võimalus kadus. Justkui oleks olemas ainult üks miski, et kui ühel on, siis teisel ei saa olla. Ma ei mõistnud, et ma ei kaotanud rolli ega seda, et mul on võimalus omada rolle ka siis, kui keegi teine neid nähtavalt kannab.”

Mul on alati olnud keeruline olla ainult üks roll, sest kui see kaoks, siis kaoks ka ühendus rollipartneriga. Olen tundnud vajadust olla „hea” ja anda teisele läbi minu kogeda enamat, et saaksin jääda, oleksin seotud, et tuleks ka minu aeg – hetk, milles olla tervikuna. Olen tahtnud anda ja luua enamat – koha, kus ise saada, et näha ennast tervikuna. Olen tahtnud kogeda, et sain võimaluse, kuna just mind taheti kogu täiega. Luba tulla ja olla iseendana, et ei piiratakse olemist. Ma ei ole tahtnud püsida ühe rolli piires ega nimega. Olen võidelnud selle vastu, et kanda silte st olla tegelikult mitte keegi, sest roll ei olnud mina. Mina ei teadnud, kes ma olen ja seega ma olin ja tahtsin olla kõik ja ühel ajal – minul ei olnud piire – mina olin MINA.

Oma kaotusega elades, valisin lahenduseks olla ohver. Mina olin see, kellele oli tehtud liiga. Mina pidin enese kannatuste eest tasu saama. Ma ei pidanud vastu andma ega energia tasakaalu ise tasakaalus hoidma, sest olin kõige selle eest juba iseendaga maksnud. Vaatasin ja näitasin oma lugu läbi kannatuste – minu tee oli raske, mina olin kogenud ülekohut, see ei olnud mina, kes nii valis – teised tegid, teiste pärast oli. Ma ei olnud võtnud ise ennast vastu – olin laps edasi kas siis, kui mul endal olid lapsed.

Kuni ma ei olnud mõistnud enese lugu, ega teadnud, mis ja miks oli juhtunud, siis ma ei saanud võtta vastu teadmist ega andnud ka teist tähendust – olin olnud laps, kuigi see olemine ei olnud selline nagu oleks pidanud olema. Olin olnud laps, kuid see ei olnud olemine enese tähenduses. Turvatunne kadus ikka ja jälle, tundsin ennast lahingus olevana ja tahtsin omada kontrolli, mis pidi tagama enese turvas hoidmise.

Kuu aega tagasi astusin sisse rollide maailma, enne seda olin mõistnud tähenduste olulisust. Kuu aega tagasi olid ka konstellatsioonitööd isaga – seal võtsin vastu teadmise – Mina olen Laps. Leidsin endale koha ja rollinime – olin enese sees nimega KES. Võttes vastu teadmise – Olen laps - sain vaadata ja mõelda, milline olen/ olin mina laps enese tähenduses. Mida tähendas ja tähendab lapse roll – mina lapsena. Millised olid minu lood ja lahendused. Loomulikult jätkus ka igasse päeva elulisi kogemusi, mis kasvatasid tundeid ja aitasid iseendal avaneda, et mõista oma lugu hetkel, mil mina ei kontrollinud enam midagi ega kedagi ega ka ise ennast - olin.

Olen olemas, kuna olen olemas. Ei ole vahet, kui palju ja kas on kedagi veel. Minu väljendused olen mina erinevates rollides – enese antud tähendused ja iseenda poolt valitud lahendused. Rollid on võimalused ja õppetunnid – minu enese tee ja eksamid.

Marianne

30.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm XIII - Kaotatud rollide valusad kogemused

 

70-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/95287763/kaotatud-rollide-valusad-kogemused

Inimese elus on olemas üks kogemus, millest võib tema jaoks saada üsna keeruline lugu - see on rollikaotus. Roll tähendab osa olemist, osa saamist ja tähelepanu omamise kohta - tähelepanu, enese jaoks õige tähelepanu, on see, millest inimene on sõltuvuses. Tavaliselt inimene ei mõtiskle oma rollide üle, sest roll seostub pigem teatri ja näitleja elukutsega. Kuid elu ongi üks suur etendus ja inimene see näitleja, kes vahetab ja valib erinevaid rolle kanda. Kui näitleja riputab, eesriide sulgudes, oma rolli ühes kostüümiga piltlikult nagisse, siis võib inimene, rollikaotust kogedes, valida lahkumise ära teisele poole.

Rollikaotus seostub tavaliselt lahku minemisega, lähedase surmaga, töölt vallandamisega, pensionile saatmisega ning võimekust, välimust ja/ või olemust muutva vigastusega – need on hetked, mis muudavad, sageli ootamatult, inimese elu ja just sellepärast on neid kogemusi raske vastuvõtta ning nendega ei taheta/ osata/ suudeta leppida.

Need on reaalselt nähtavad kaotused, rollinime ära võtmised, kuid inimene võib ja saab kaotada oma elu jooksul väga erinevaid rolle, kuid ta ise ei pruugi arugi saada, et midagi sellist on juhtunud. Inimene kaotab oma elu jooksul rolle või ta tunneb, et neid on temalt ära võetud, kuigi päriselt ei ole see nii olnud. Inimene kaotab rolli, kui ta kogeb, et ta ei oma enam rolli enese poolt antud või mõistetud tähenduses.

Suure ega väikese inimese elu ei ole alati selline, milline see peaks/ võiks olla. Tema teel on Maailma ja enesega kohanemise ning kasvamise raskused ja tema sisse jäävad füüsilise ning vaimse valu ja vägivalla erinevate kogemuste jäljed, mida saadavad enesele appi valitud tunded. Nii jäävad inimeste sisse peitu valusad mälestused – lood, mis ei ole leidnud lahendust. Ühe inimene lapsepõlv ei tähenda alati õnnelikku ja muretut aega – see on aeg, mil saavad alguse enamus mustrid, milles inimene suurena jätkuvalt kõnnib.

Laps, kes omab traumaatilise kogemust, võis kaotada enese, kui lapse, baasrolli. See on segadus väikese inimese sees - „ Kui ma kogesin seda, mida mina lapsena ei peaks kogema, siis ma ei ole laps. Kui mina enam ei ole laps, kes ma siis olen? Kui enam ei ole, siis pean olema keegi teine, kuid ma ei oska olla. Olemas olemiseks vajan kellenagi olemist. Maailma silmis olen endiselt laps ja seega mul tuleb olla laps, kuid ma ei tea, kuidas saaksin olla, kui mina enam ei ole?” Katkine väike inimene tunneb ennast abituna ja ohvrina, sest ta ei saa olla enam see, kes ta oli. Teadmata seda isegi, leinab ta oma rolli ja nutab pisaraid, mida teised ei näe.

Väikesed ja suured katkised inimesed on need, kes on kogenud rollikaotust – kui enese tähenduses enam ei ole, siis ei oma. Iga laps, kes kogeb turvatunde kaotust, mis jätab tema sisse parandamatu haava, on kogenud lapse rolli kaotust. See väike inimene pidi olema suurem ja tugevam, kui tema ise kogemuse hetkel, enese tähenduses, oli – lapse kogemus purustas uskumise, et ta on laps iseenda tähenduses.

Sellise kogemusega laps vajab enese jaoks kohta ja aega, kus olla laps enese tähenduses – ta vajab tagasi aega, enne kogemust, seda hetke, kus ta veel oli, kuid seda ei ole võimalik saavutada – ära olnu on juba ära olnud. See, täitmatu vajadus, mõjutab tema edasist elu ning on kaasas kõigis valdkondades ja värvib selle, kuidas ta Maailma näeb ja kogeb. Hoolimata sellest, kui suureks on inimene kasvanud ja mida saavutanud, on ta oma baasrolli kaotusele ehitanud maja, mille vundament ei kanna tema elu raskust.

Väike inimene, kes on kaotanud oma rolli, vajab kontrolli enese ja maailma üle, et olla see, kes ta ei ole – suur, tugev, õige. Ta peab suutma olla ise endast, lapsest selles vanuses, mil ta kaotas oma rolli, suurem ja tugevam. Rollikaotust kogenud inimene sõdib vastu sellise lapsena või täiskasvanuna olemisele, kellena ta ei saa kontrollida seda, mis ja kuidas temaga toimub. Tal on keeruline elada ja olla koos, viibida kohtades ja kanda rolle, kus ja milles teised määravad ja valivad tema eest ning temal tuleb kuuletuda ja korraldusi täita. Selles ei ole vahet, kas need on mõistlikud ja vajalikud või mitte. Oma käitumisi, kui erinevaid lahendusi valides, saab määravaks kogemus – kas inimene ise omab või ei oma kontrolli temaga seonduva üle.

Rollikaotust kogenud inimene vajab reaalseid rolle, kogemisi, olemisi ja teadmisi, et kontroll on tema enese käes. Tal on väga suur vajadus juhtida oma elu ja kuna see juhtub Maailmas, kus ta on seotud ning teiste tegemised mõjutavad ka tema elu ja olemist, siis on temas vajadus kontrollida kogu seda maailma, milles ta elab ja millega ta kokku puutub – ka inimesi. Ta ei mõtle sellega halba ega taha teha liiga – tema, lapsena, kindlustab enese olemist – tema loob enese jaoks turvalist paika, et tagada enesele, kui lapsele, turvatunne. 

Elus tähendab see vastandumist, sõdimist, üle ja tugevamana ja tähtsamana olemist ning vaenlaste nägemist, ohvrina olemist. Rollikaotust kogenud väike või suur inimene püüab rolle, kus on olemas vajalik võim vajamineval moel – tema tahtmine täidetakse. Kaotust kogenu vajab rolle, kus ta saab, enese lahendusele, toetavat tähelepanu – olgu ta valinud olla ohver, õige, parandaja, õpetaja, juhtija, ilus, hea, särav, tähtis, tunnustatud, abitu, tugev, lõhkuja, vastanduja jne. 

Tähelepanust saab tema jaoks sõltuvus – inimene saab olla enese tähenduses laps, kui tema jaoks on õige tähelepanu olemas, sest see tähendab, et tema vajadused täidetakse – see uskumine annab turvatunde. Lapse rolli kaotanud inimeses on uskumine, et temal on vaja kohta ja aega, kus olla laps, sest seal ja siis lahenevad kõik raskused, kaovad kordused ja jäävad ära valusad ja valena olemise kogemused.

Selles suures Maailmas, kus kõik on ametis eneste olemisega, ei ole tähelepanu see, mis jääb püsima ja tagab alati vajamineva. Seega kogeb suuremaks kasvav inimene saamisi ja kaotusi üha uuesti. Tema jaoks saab tähelepanust lüliti olemisele ja kaotusele – päike ja vari. Inimene ei saa muuta enese olevat, et anda tagasi olnut – ta kogeb üha uuesti, et temast endast ei piisa ja seega vajab ta tõhusamat ning pidevat kontrolli olukordades, kus ta omab või tahab saada vajaminevat, vastutab või on suure inimese rollides.

Ei ole kerge olla täiskasvanu, kes, sellel hetkel, kui temal endal puudub turvatunne, peab olema lapsevanem oma lapsele, partner täiskasvanud inimese rollide partneritele või vastutama enese ja ka teiste elamiste-olemiste eest. Tema enese esmane vajadus on tagada iseendale turvatunne ja need, kes teda selles takistavad, on vaenlased, keda ta peab suutma kontrollida, et ennetada seda, mis võib juhtuda. Turvatunde kaotuse ees hirmutundev inimene peab leidma lahendused, enese vaenlaste vale tegevus lõpetamiseks ja suutma panna nood tegema seda, mida tema, kui laps, endiselt segaduses olevana vajab – jagama talle õiget tähelepanu, mis annab tunde, et ollakse täitnud nõudliku lapse vajadused enese sees.

Korduvad kogemused on võimalused, et minna oma ajas tagasi, et mõista ise ennast, kuid lapse rolli kaotanu näeb neid kordusi vahendina, et olla laps ning kaotusena, kui ta pettub saamata vajaminevat. Seda mustrit kõnnivad kordustena inimesed, kes ei ole veel täis kasvanud. Katkine inimene vajab enese jaoks sellist kohta, kus olla turvaliselt laps, et sealt kasvada suureks. Nii nad ootavad õiget aega ja otsivad seda õiget kohta, kuid tundes ennast olevat lapsena, kelle vajadusi täidetakse, ei otsi nad teed edasi – ei kasva täis, vaid, kaotuse ees hirmu tundes, tahavad selle olemise enese jaoks kindlustada. Nii peavad nad suutma hoida kinni neile kuuluvast rollinimest.

Rollikaotus tähendab hetke, mil vana tähendus enam ei pea, kuid uut veel ei ole. See on kriis – segadus enese sees. On aeg teha peatus ja mõtestada oma olemine, kuid traumaatiline kogemus on ehmatav seisak – inimene ei saa teha järgmist sammu, sest enam ei ole teed, millel kõndida. Need, kes ei näe rada enese ees, ei mõista rollide olemust ega paljusust – nemad samastasid rolli iseendaga ja kuna baasrolli enam ei ole, siis justkui ei ole enam midagi. Kui enese olemas olemisel puudub mõte võib inimene valida lahkumise või traumaatilisse kogemusse kinni jäädes, jääda otsima lahendust, kuidas ja kohta, kust saada vajaminev roll ehk iseennast tagasi.

Rollikaotust kogenud laps vajab olemist selles ajas ja kohas, kus ta oli laps. Ta vajab seda selle jaoks, et olla laps – omada teadlikult lapse rolli ehk leida üles ise ennast. Lapse rolli ei võeta ära väljastpoolt – see on inimesena väljendumise üks võimalus. Inimene ise on see, kes valib enesele rolli ja annab sellele tähenduse. Lapse rolli tähendus on inimese enda poolt antud – tema kogemuste, ootuste, soovide, vajaduste, unistuste kogum. Inimene saab mõista enese lugu ja vahetada iseenda, kui lapse tähendust, kui ta on see laps, kes ta oli – ta iseenda ja oma loo vastu võtnud.

Inimene võib ja saab olla laps, sest see on üks tema rollidest. Enese turvalisuse tagamiseks ei pea ta suutma kontrollida ise ennast, teisi ega maailma – see ei ole vajalik, sest see ei muuda tegelikult mitte midagi - see on näiline. Oluline on teadlikult anda enese lapsena olemisele olevas ajas paikka pidav tähendus. Oluline on enese mõistmine ehk rahu leidmine enese sees – sealt läheb tee edasi.

Marianne

29.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm XII – Valitute valik

 

Inimeste maailmas on üsna tavaline, et inimesed valivad, läbi elu, kanda ühte rolli või teatud tüüpi rolle – juhid juhivad ees olles, poliitikud jahuvad poliitmaastikul, töölised teevad tõsiselt tööd, vaikijad vaikivad, müügimehed müüvad veenvalt, rääkijad veeretavad sõnu, õpetajad õpetavad teadmatuid – see tuleb neil hästi välja – nad on leidnud enesele kohad, kus väljenduda ja neile ka makstakse selle eest.

Inimene on see mutukas, kes tahab kogeda ise – olla sees ja tunda päriselt. Inimene on see, kellel on vajadus kogeda, midagi täpselt – anda enesele, eneses või enese elus, puudu olev. Rollid on need, kus inimene saab võimaluse kogeda ja saada enesele vajaminev. Inimene vajab rolli, sest see on võimalus anda enesele koht, millegi saamiseks või millegist vabanemiseks. Inimesed, kes jäävad kinni ühte rolli, vajavad seda enese jaoks – nad on ennast rolliga samastanud ja/ või see on nende lahendus anda enesele vajaminev – korvata kunagist olnut, täita vajadust eneses. Nad ei küsi, miks nad seda teevad ega mida nad vajavad – see on nende elu. Kui nad saavad võimaluse, siis nad kasutavad seda. Kui nad näevad võimalust, siis püüdlevad täitumise poole. Kui nad kaotavad, siis vajuvad põhja.

Selleks, et inimene, valides enesele rolli, mida ta kanda tahab, ka seda päriselt kogeda saaks, on tal sageli vaja rollipartnerit(eid). Rollipartnereid ei saa alati ise endale valida, sest mõned neist on, omadel kohtadel, juba enne olemas ning inimeste maailmas on ka väga palju neid rolle, mida antakse – inimesed valivad inimest rolli kandma, kui too on nende meelest seda väärt, õigustab, vastab, sobib.

Selleks, et nii isiklikus, kui ka ühiskondlikus või töö plaanis omada ja kogeda, saada ja luua, materiaalset tulu tagada, on inimesed ametis õigete ja vajalike rollipartnerite otsingutega. Rollipartnereid soovivad leida sõprade või elukaaslase otsijad, igatsevad lapsevanemarolli ihaldajad, töökäsi vajavad ning neid püüavad ka poliitikud, erakonnad, arvamusliidrid, tuubetajad, päevasangarid, kommentaariumidesse sõnade poetajad, tüliga tülitajad jne. Rollipartneri vajadus teeb inimese leidlikuks ja loovaks, kuid ka pimedaks, ärrituvaks, allaheitlikuks, vihaseks, manipuleerivaks.

Inimesed otsivad ja leiavad, kogevad ja teevad valikuid. Inimesed lähevad õnge – neelavad alla konksud, kui avalikus ruumis ja ka lähedastes suhetes kõlavad märksõnad, mis ahvatlevad/ provotseerivad reageerima. Reageerides kutsetele, astutakse lavadele ja hakatakse mängima – valitakse olla partner, et anda teisele võimalus kogeda ja selleks, et saada ise osa. Sulandutakse, vastandutakse, pooldatatakse, eiratakse nähtavalt.

Selleks, et saada ihaldatud roll, on vaja enesele partnerit. Vahel piisab ühest või kahest, kuid kõrgemale tõusmiseks on vaja väga mitmeid, kümneid, sadu ja ka tuhandeid partnereid – kõiki, keda annab enese poole vaatama pöörata ja justkui ühes olema kutsuda. Inimesed vaatavad ja annavad endast osa. Üks saab rolli ja on. Need, kes endast andsid, tahavad vastu saada kogemust – rollipartnerina osa olemist. Vaadates üles, valguses olija(te) poole, kõnelevad pilgud – „Vali mind! Tõsta mind üles, enese kõrvale – soovin saada osa – olla osa!”

Sageli ei saa inimene ise arugi, miks ta vajab rolle, mis on olemuselt olnu kordused. Sageli ei saa inimene ise arugi, miks ta annab oma energia, kellegi või millegi toetuseks ega ka mõista, miks ta püüdleb lähedust, osa saamist. Ta kuuleb kutset ja näeb võimalust, usub sõnu ja lubadusi ja ta on valmis vastama – omal kohal olema. Inimene astub ja on, kuid tajub, et midagi on valesti – kõik ei ole nii nagu paistis – tal on külm, ta on vale ja ta on millestki ilma jäänud. Segadus sündis, sest inimene ei saanud aru, et teda vajati või tema ise vajas kindlale rollile, kindlas tähenduses, partnerit. Inimene vajas rollis olemise jaoks partnerit kindlale rollile – paigas olid raamid, tähendused, eesmärgid.

Osadel inimestel tuleb rollide paljusus hästi välja – nad vahetavad erinevaid alasid ja kui ise ennast, kuid teised on kinni ühes – hoolimata erinevatest algustest ja tugevatest püüdlustest, jõuavad nad tagasi ühele rajale – olema ... . Milline on see roll, mida inimene valib mängida oma erinevates aegades ja suhetes? Milline roll on jäänud, enese jaoks vajalikul moel, läbi mängimata, et vaja on minna tagasi ja enesele vajaminevat andes, lahendada lugu ära ning saada vabaks? Millisesse rolli, suhete sees, hoolimata algusest ja püüdlustest iseennast või partnerit muuta, nö kukutakse, sest on midagi, millest ei taheta jääda ilma, kuna just seda on enesele väga vaja? Miks?

Vahel inimene omab rolli, kuid korraga ta kaotab selle – midagi juhtub ja seda enam ei ole. Vahel see võetakse ära – inimene jäetakse ilma – keegi teine saab selle endale. Iga kaotus on protsess, lein ja töö iseendaga – tähenduste ümber vaatamise ja andmise koht. Sageli jäävad inimesed rollikaotusesse kinni – nad ei tule toime sellega, et enam ei ole, sest korraga nad ei saa enam kogeda ega olla – nad on hüljatud, välja jäetud. Inimene tahab tagasi seda, mille ta on kaotanud, sest tal on seda vaja – ta püüab kaotatud rolli taasluua erinevates rollides, sest see on koht, kus tal on rollipartner(id) olemas. Ta püüab neid ameteid ja nimetusi, kus on võimalik olla ja kaaslasi, kellega saab ühes luua. Sageli ei saa inimesed sellest arugi, et selles, mis neid mõjutab suurena – kindlate rollide püüdmise soovi ja erinevate rollide lahendus ühe rollina - taga on kunagine lapse rolli kaotus ...

Marianne

28.11.2021.a

Hirmude tuba

 

Kui minul ei ole, st ei ole vajaminevat minu poolt antud tähenduses, siis on kusagil keegi selles süüdi. Kuid, kui kedagi teist ei ole, kelle poole süüdistusi lennutada, siis olen ju süüdi mina ise. Seega olen ma ohver ja ka süüdlane.

On, kuid ei ole. Olen, kuid ei ole. Mina tahan, kuid ma ei saa. See, ei saa, on ka tahtmatus, mis on saada tahtmise soovist suurem. Tugevam tahe on see, mis hoiab tagasi, sest kui oleksin ennastkaitsvast kontrollist vaba, siis astuksin ja kogeksin. Seega mina ise ütlen iseendale, et ei saa ja seega mul ei olegi.

Kui hirm blokeerib mõtlemise, siis esmane ülesanne on tagada enese turvalisus. See tähendab keelde ja käske - tuleb teha midagi, mis annab kaotatud turvatunde tagasi. Ma ei mõtle, mida ma teen – teen seda, mida ellujäämise instinkt lühises ajule ette ütleb. Mul on hirm – tunne, mis tähendab kaotatud turvatunnet. Ma ei mõtle, vaid käitun. Ma ei peatu, vaid tegutsen valitult, sest mul tuleb ellujääda.

Kui ärevus vaibub ja saan taas hingata, siis avan ukse ja luban enesel ringi vaadata. Olen rahul sellega, et olen elus, kuid endiselt valvel. Käivitusin ja reageerisin tundena. Ma ei mõtestanud toimunut, sest ma ei mõistnud, mis ja miks minuga toimus. Kusagil on keegi, kes oli või tegi nii, et tundsin ennast ohus olevana. See keegi on süüdi ja mina olen ohver. Väldin valet - seda, mille talumisega ma toime ei tule, vihkan süüdlast – see on tegevus, millega hoian ennast tegevuses, et vältida enese sisse vaatamist. Enese sees haigutavas tühjuse pimeduses laiutab hirm.

Ometi ma ei ole ohver, sest minul on valikud ja võimalus leida lahendus. Kui ma tunnen, et minu turvatunne on ohus, siis valin olla teadlik ja vaadata olevale otsa – ma tean, mis toimub ja seega otsin vastust küsimusele Miks? - leides selguse, valin, kas üldse ja kuidas on vaja reageerida. See, et ma tunnen hirmu, ei tähenda seda, et mina pean olema hirm.

Marianne

26.11.2021.a

Järelvalve teostamine

Ükskõik, kui tugevalt inimene ise ennast või Maailma kontrollida püüab - see, mis tuleb, see tuleb nagunii ja see, mida ei tule, seda ei saa olema.

Mille jaoks siis kontroll?

Marianne

24.11.2021.a

Rollide maagiline maailm XI - Inimene ise enda vastu

 

Mõnikord kasvab rolli omamise soov suuremaks, kui inimene ise on – tahetakse omada, et tunda sama, mida teised saavad ja just nii saadakse lapsi, astutakse suhetesse, võetakse naine või ollakse nõus mehega, vahetatakse töökohti, ostetakse majad, autod, valitakse sõpru, püüeldakse esikaantele ja tähelepanu valguse sisse – kõik selleks, et oleks olemas, kuid tihti ei saa sellest seda õiget – kogemus ei ole soovitu ja nii kasvab tühjus, sest välise ilme – rolli hoidva lahenduse säilitamiseks, tuleb suuta olla ja luua ennast sellisena, millisena ei olda – tehakse ise enesele liiga. Ollakse lõksus, sest iseenda sammudel on tagajärjed – iga rolliga kaasneb midagi – enese loomingu eest tuleb vastutada.

Ihaldatud rollist ja selle lahendusest saab iseolemist ahistav tegelikkus, kuid nagu inimesele kombeks – kui tema tahab ja vajab, siis seega tema peab - piiravast rollist ei saa iseennast vabaks lubada, sest rollikaotuse ees on hirm. Inimeses on hirm kaotada teda väliselt õigeks ja paremaks muutvad rollid, sest siis ei ole enam seda, mida uhkelt omada. Inimesel on hirm kaotada enesele vajalik roll, sest siis ei ole tal enam kohta, kus kogeda. Inimesel on hirm olla vale teiste jaoks, väljast vaatajate poole pealt vaadatuna ja hinnatuna, langeda põrmu ja saada hüljatud.

Rolli võib kaotada, selle võib ja saab ära võtta, kui ei vastata tingimustele. Vajades rolli, teeb inimene kõik endast oleneva, et see säiliks. Ta näitleb, näitab ennast ja väljendub sellisena nagu vaja, nii nagu tema usub, et on vaja. Inimene inimese vastu – inimene läheb ise enda vastu. Rollist ilmajäämist kartev inimene ei taha koos olla ega näidata seotust nendega, kelle kuvand ei ole tema imagole sobiv, sest see võib asetada ka teda valesse valgusesse. Inimene valib kanda õigeid riideid, kasutada õigeid sõnu ja näidata ennast õigete asjade või inimestega ühes – siis on ka tema õige. Ta hoiab kinni rolliga seotud suhetest, kuigi tema ise on katki ja vihane, masenduses ja tahtejõuetu, haige ja tablettidest sõltuv. Inimene usub, et seni, kuni on roll, seni on ta kaitstud – enese hirmu tõeks saamise eest.

Iga roll tähendab suhet, kellegagi või millegagi. Suhe on etendus, kus valitakse väljenduda ja oodatakse vastu. Kui rollist on saanud karistus, siis on rollipartner vale – too teeb nii nagu ei tohiks ja too ei tee nii nagu peaks – roll peab tagama vajaliku kogemise ja hea ning õigena olemise. Mida raskem on rollis olla, seda rohkem teeb inimene pingutusi, et see säiliks, sest omades rolli on tal olemas võimalus. Seal, kus on tegelikult võimalus enamaks, näeb inimene vanglat ja karistust – vajaminev roll ei taga õiget ja vajalikku, et ennast hästi tunda, vaid vastupidi - enese väljendus teeb iseendale liiga.

Rolli omamine ei tähenda seda, et peab kinni jääma ühte rolli – rolli raames saab valida väljenduda erinevate rollidena ja baasrollile saab anda teise tähenduse. Just enese poolt antud tähendus on see, mis hoiab inimest kinni ja tema väljendust raamides. Rollipartneriga ühes olemine ehk suhtes olemise kvaliteet seisnebki võimaluses, olla koos erinevates rollides, et kogeda ühiselt üksteise erinevaid külgi ja avastada ühes loomiserõõmu. Kuid, kui suhe jääb kinni või põhinebki ühel või ka kahel rollil, siis on see piiratus. Kuigi see võib aastaid töötada, on see siiski ahistav ning aeg-ajalt tõstab pead soov kogeda avarust ja tahet olemas olev ära lõhkuda, et anda enesele vabadus tagasi. Need on jahmatused, kui korraga on muutus – leitakse see, kes annab võimaluse proovida erinevat olemist ja tunnete kogemist – elul on taas võlu ja tuntakse erinevaid maitseid.

Rollipartnerid ühes loovad oma suhtest joonise. Ajas saab sellest muster ning enam ei peatuta ega mõelda oma igapäevaste olemiste ja valitud käitumiste üle ega ammugi otsita sõnade tähendust – rollinimede tähendust ega rollidele seatud ootusi – eesmärke ega seda, kuidas saab olemas olevat suhet paremini luua. Kui roll osutub valeks, siis on partner vale ja seega tuleb tema vastu võidelda või too väljavahetada – oma varbad on enesele lähemal. Inimesest on saanud roll, mida ta omab, ja kui kõlab märgusõna – nüüd oled roll nimega ... , siis hakatakse olema, alustatakse selle kuvandi, kuidas teatakse, et peaks olema, mängimist. Mängitakse kedagi, millisena võib-olla kunagi ka oldi või taheti olla, kuid enam ei olda.

Kingi enesele võimalus peatuda, et tunnetada iseennast ja küsida eneselt – „Mida olen tegemas? Mida kardan kaotada? Millal ja miks on minu turvatunne ohus? Millist rolli ma kannan? Millises rollis soovin ennast kogeda - miks? Milline ma olen ja millisena soovin ise ennast väljendada ja kogeda?” Kingi teisele võimalus luua ennast paremana – vaheta rolli, vaheta tähendust ja näe võimalust, kuid see ei tähenda alati ja kõiges vajaduste täitmist, vaid ka piire ja kokkuleppeid – Hingede koostööd.

Marianne

23.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm X - Rollipartnerite rohkuses peitub üksinduse tühjus

 

Tänase aja kiires maailmas on inimestel rollipartneritest puudus, kuid teisalt valitseb ka üleküllus. Elu pakub, igale inimesele, meeletul hulgal rollipartnereid, kuid need on näilised, sest nood pole nagu päriselt päris, vaid see on virtuaalne maailm, oma kirevusega, täis erinevaid valikuvõimalusi. Inimesel on puudus, enese jaoks, päriselt õigetest ja reaalsetest suhetest – sellistest, kus on aega ja kohta, kuhu ja on julgust, et avaneda. Kuid enamus oma päevast veedab inimene kohtades, kus ei peatuta, et olla kohal, sest kõigil on kiire, sest ollakse, midagi siin- ja sealpool tegemas ja enesega väga ametis.

Värviliste ekraanide taga on nii palju erinevaid rolle, kuid need ei toida, vaid suurendavad tühjust ja üksindust, sest enamus neist luuakse mõtlematult, hetkeliste impulsside ajel. Kiiruga ja kirjavigadega trükitud sõnad, mis puudutavad pealispindu ja kõlavad sageli valesti, lendavad edasi-tagasi. Sõnad kõlavad lugejate jaoks valesti, sest tähendused on erinevad ja selgitusteks pole aega või teevad need loo, segadusse ajavalt, veelgi valemaks. Kujutelm sellest, milline inimene on, luuakse hetkega ja see jääb, sest käegakatsutavat ei ole. Keegi ei küsi, milline inimene iseendana on, sest seda ei ole vaja – fail salvestus ja lugu oli ära ning vahelduvas voos olev inimene januneb järgmise ergutaja järele.

Päris Maailmas ei ole seda elu, mis ekraanidelt vastu vaatab. Kuid virtuaalne maailm on vahel elulisem kui päriselt olemas olev, sest seal, just tolle sees, sünnib ja toimub, vahetub välja, saab hetkega luua ja ka põrmustada – seal on kogu Maailm korraga koos. Sellises maailmas olevad suhted just nagu on olemas ja pakuvad kõike, kuid nad jäävad ekraanide taha – teise maailma. Selles teises maailmas võib igaüks valida endale rolle ja lahendada neid nii nagu soovib. Vahetada nägusid ja nimesid – luua ennast reaalsusest erinevaks. Valida endale sobivad/ vajalikud grupid ja luua ise lehed või ühendused – ehitada üles see, mis on nuppudele vajutades võimalik – ulatuda ühest äärest teise ja ümber kõige. Olles ühel pool üksinda võib omada teisal sadu või tuhandeid nägude ja nimetustega „sõpru”.

Rollides olevad, valitud näopiltidega ning nimetusi kandvad inimesed, riputavad kostüümid varna, kui ühendavad ennast lahti ja lähevad mööda maad kõndides, punktist A punkti B. Netis ühte gruppi kuuluvad, ka teineteisele kommentaare jaganud või pöidlaid pannud FB näod jalutavad reaalses elus teineteisest rahus mööda, sest inimene ei tunne päris inimest ära või ei ole tal tolle teisega, päevavalgel, olevas hetkes midagi ühist. Päris elus on teine inimene liiga lähedal, ta on ehmatavalt reaalne ja teda ei saa olematuks muuta. „See seal ei ole mina, see seal olen mina rollis!” - ühes inimeses, kahes erinevas maailmas, on kaks erinevat inimest, kellel kaks erinevat elu.

Kus on see, koht ja aeg, kus erinevad Maailmad ühineksid, et oleks aega peatuda, kohaneda ja teineteist tundma õppides, iseennast tundma saada ja suhteid kasvatada. Kus ei hüljataks selle peale, kui keegi komistas või paotas ise ennast, vaid valitaks olla koos ja astuda ühes edasi. Tühjus avaneb, kui inimene tahab, astudes ühest välja koos kõige sellega, mis tal selle sees olemas on, et kogeda seda päriselt ka seal, kus tema ise päriselt olemas on. Tühjad pihud ja olematus – oli, kuid ei ole, sest seal kohtusid rollid, kuid ei kohtunud inimesed. Inimene ise loob ennast mitmeks, et tal oleks ja siis, ta ei leia enam ennast üles – kus ja milline on see, kes ta on päriselt – kui ühendus kaob ja ta ei saa enam olla ühes kõigega.

Marianne

22.11.2021.a

Inimese teed on huvitavalt huvitavad

 

Inimene saab ise ennast aidata – ta leiab viisi, kuidas seda teha. Poja nn nimevahetus on endiselt õhus – ikka veel on neid, kes kasutavad muudetud varianti või vaidlevad talle vastu või hoiavad eemale. Novembrikuu alguses sai ta võimaluse käia mööda asulat, koputada ustele ja tutvustada ise ennast.

Soomes on tavaks, et mitte kõike, mis seondub lapse huvitegevusega, ei pea kinni maksma vanemad, vaid lapsed ise osalevad erineval moel vajaliku raha kokku kogumisel. Iga aasta novembrikuus alustavad skaudid jõulukalendrite ja -kaartide müügiga. Osad käivad ustelt ustele, teised kasutavad vanemate või sugulaste abi. Müügil on mitmeid eesmärke – müües 12 kalendrit saab laps tavalise päkapikumärgi, 50 puhul saab varrukale hõbedase ja 100 -ga õnnestumisel kuldse märgi omanikuks. Igalt müüdud kalendrilt ja kaardipakilt läheb osa otse oma rühma rahakotti ja selle eest minnakse matkale. Seega võib püüda nii märke kui ka kasvatada ühist summat.

Igal aastal tõuseb küsimuseks see, kui palju on mõistlik kalendreid ja kaarte müüki võtta. Alguses tundus, et müümine ei ole keeruline – küllap ikka leidub neid, kes ostavad. Päris elu näitab, et väga lihtne see töö ei olegi. Kalender on tava aastast 1947 ja jätkunud, pilte vahetades, samasugusena aastast aastasse. Loomulikult ei ole seal šokolaadi – seega jäävad enamus lapsi sihtgrupist välja. Ostavad lastevanemad või vanemad inimesed – harjumusest, nostalgiast või kohusetundest.

Asulas, mis ei ole suur, on ka teisi skaute, kes otsivad samamoodi ostjaid. Kõigile lihtsalt ei jätku maksvaid inimesi ja seega tuleb rohkem ringi käia, et otsida üles need, kellel veel ei ole või leida teised variandid. Eelmisel aastal oli poeg esimeste hulgas ja 10 kalendrit ning 5 kaardipakki sai müüdud 2, 5 tunni jooksul. Sel aastal olid nobedamad jõudnud ette ja ring kasvas pikemaks ning ka aega kulus rohkem. Kokku sõitis ja kõndis poeg ringi üle viie tunni, kuid ikkagi sellest ei piisanud ja seejärel aitasime terve perega kaasa, et kõik võetu saaks ka müüdud. Selle aasta eesmärk – müüa 12 kalendrit – sai lõpuks täidetud. Lisaks neile, leidsid endale omaniku ka 24 kaardipakki – algul sai võetud 12, mis läksid kiiresti müügiks ja seejärel sai juurdegi võetud. Oma rühma toetuseks sai kogutud üle 100 euro – päris hea tulemus ju.

Kui poeg oli ringil, siis vahepeal ta helistas ja korra käis ka kodus - ta kuuldus üsna nördinult ja tahtis korra ka loo pooleli jätta, sest rohkem oli neid uksi, mille tagant kostus „Ei” või „Meil juba on” ja mõnel korral sai ta ka aru, et täiskasvanu valetas talle, kuid pole halba ilma heata. Iga ukse taga, millele ta koputas, oli keegi, kellele ta ennast tutvustas – Tere, mina olen Hendrik. See oli iseenda abi ise endale. Iga kord kõlas nimi ka tema enese kõrvus ja see tugevdas teadmist – Mina olen see, kes on Hendrik. Lisaks sellele kuulsid seda nime kõik need, kellega ta kohtus ja kindlasti oli nende hulgas ka neid, kes toetasid tema soovi olla Hendrik, kuid ka neid, kes püüdsid selle soovi naeruväärseks ja vastuvõtmatuks pöörata.

Inimese teed on huvitavalt huvitavad – küsimise peale abi tuleb, kuid, kas inimene oskab selle ära tunda, vastu võtta ja ise selle ellu viia.

Marianne

19.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm IX – Vananenud rollilahendused

 

Astume oma rollis olles, kui lavale ja oleme seal, ühes oma rollipartneriga, mängimas neid, kes valime olla, sellistena, millistena valime ennast väljenduda. Koos olles teeme oma samme, valime olemisi ja lahendusi – väljendume valitud moel. Reageerime teineteisele – vastame ja küsime, ühe liigutus kasvab välja teise omast – nähtavalt ja varjatult. Selleks, et lahendada oma rolli, anname enese ja teise tegelaskujule ning meie vahel toimuvale tähendused. Seejärel proovime ennast nende tähenduste ehk märksõnade järgi väljendada – nii sünnivad rollijoonised ja ilmneb mängitav lugu.

Olen Ema, sest minul on Laps. Milline on minu tähendus emana olemisele – Mina Emana – mida Ema teeb, mida Ema peab tegema. Sealsamas on minul Emana ootused sellele, milline peab Laps olema, et Emana oleks mul võimalus ennast hea ja õige Emana kogeda. Kuid kõik päevad ei ole sarnased – ühel päeval olen parim Ema Universumis ja teisel kõige mõttetuma ja segavam asi Maailmas.

Kui ei ole hea olla, sest eneses on paha ja häiritud olemine, kuna rollina olemine on ebamugav – teen/ annan/ ootan vastu nii nagu on alati olnud, kuid vana rollilahendus ei anna vajaminevat, sest kohtan sellele Lapse vastupanu. Midagi on kusagil valesti, sest Emana ma ei õnnestu – vana rollilahendus ei tööta enam. Seega astun Lapse vastu, et saaksin olla nii nagu olen harjunud.

Sisemuses tõuseb protest – Mina ei taha seda rolli kanda, kuid ma pean, oma rollilahendusest kinnihoidmiseks, olema sellisena nagu mina ei taha ennast kogeda. Tahan vabadust – olemist iseendana st kõik oleks nii nagu on kogu-aeg olnud – olen Ema enese tähenduses ja Laps minu jaoks vajalikus tähenduses Laps.

Elu toimub hetkes ja just seal sünnivad kokkupõrked. Kui olen Emana oma osa mänginud, kuid Maailm ei ole ikkagi õige, siis ma ei tea, mida teha. Tahan muuta olukorda, et minul oleks hea olla. Senised lahendused ei tööta, kuid ma ei oska midagi paremat välja mõelda, sest ka Laps ei aita mind. Laps tegeleb iseenda rolliga, sest ka tema otsib väljapääsu, kuna ta ei ole see, kes ta peab olema.

Seega sõdib Laps oma Ema vastu – ei ole koostööd. Mõlemad kasutavad vanu rollijooniseid – Ema tõstab häält, ähvardab ja määrab karistuse, et ennast aidata – ta teab, et roll ei kao, tema peab edasi Ema olema. Laps lööb ukse pauguga kinni ja karjub vastu, sest ta teab, et pääsu ei ole – tema peab edasi Laps olema. Laps tahab rahu olemise jaoks ja kohta, kus rahus iseendana olla. Seda, millise iseendana, ta ei tea, sest enamus oma ajast veedab ta nii nagu ta peab teiste tahtmiste järgi olema ning teise osa ajast ta lõdvestub ehk lülitab enesekontrolli välja ja lihtsalt väljendub kuidagi – tagajärgedega, mille eest ta ei taha vastutada.

Ma ei mõtle Miks? – mina teen. Kohates vastupanu – olen häiritud. Kuna rollilahendus ütleb ette, milline pean olema, siis otsin võimalust, kuidas seda edasi teha – tahan, et Laps laseks mul olla nii nagu pean Emana olema. Ma ei peatu ega küsi enese käest – Miks mina ise olen otsustanud, et just sellise Emana pean väljenduma. Olen kordus, loon kordust enese poolt etteantud raamide sees.

Ema ei saa, sest Laps ei taha – vastuseis sünnitab revolutsiooni – üks tahab, teine ei taha - Ema ei taha enam vastutada. Vastutama peavad täiskasvanud. Ema sooviks olla Laps ja jonnib vastu – Mina ei pea! See on rollist vabaks püüdmise soov. Lahendus ei ole rolli hülgamine, vaid tähenduse muutmine – uus rollijoonis – uued märksõnad, millele tuginedes olla olnust erineval moel Ema.

Kaks erinevat vaatenurka - Mida teeksin, kui ma valiks tahta, et roll oleks olemas – mul on vabadus valida, kas ma tahan või ei. Hoopis teine lugu on see, kui elan uskumuses, et mul puudub vabadus valida – seega olen lõksus, kuna ma pean olema, sest olen seotud – seega pean ellujääma. Midagi ei muutu, kui ma ei muuda tähendusi – sellega seoses vahetan märksõnadele tuginedes rollilahenduse ja see muudab rollijoonise.

Rolli sees lõksus olemine – on olemas, kuid mitte minule vajalikus tähenduses. Selle teadmise vastu sõdimine on oleva vastu võtmata jätmine. See on sõda - tahe teist muuta või ennast ohvrina tundev Laps – minul ei ole. Selleks, et saaksin võimaluse kogeda vajaminevat – saan õppimise jaoks vajamineva – rollipartner on rollis enese tähenduses.

Kui Laps sündis, siis valis Ema ise, millisena ta oma rolli lahendab – see on tema enda valik. Rolli lahendust saab iga hetk muuta – tantsida ühes partneriga, iseennast tundma õppides ja ise endast teadlikuks saades, mõtestada oma väljendus. Käib rollidesõda, kui proovitakse kinnihoida sellest, mis enam ei tööta – vanad lahendused on ajale jalgu jäänud.

PS Loos on kasutasin Ema ja Lapse nimelisi rolle, kuid sama sõda võib käia kõikides rollides, kus püütakse vanadest lahendustest kinni hoides, muuta oma olukorda või keelduda muutumast.

Marianne

18.11.2021.a

Rollide Maagiline Maailm VIII - Suhte lahendus Mehe ja Naise rollides

 

On üsna tavaline, et enesele kaaslast otsivatel inimestel on olemas, potentsiaalse kandidaadi hindamiseks, nimekiri vajaminevatest, kuid ka välistatutest omadustest, harjumustest, oskustest, harrastustest ning ka välimuse mõõdupuu. See on pikk loetelu, mis hõlmab paljut ja peaks tagama õnnestumise. Üles loetakse see, mida teine peab ja mida ta ei tohi, mis tal olla võib, mis on välistatud. See nimekiri on vajalik, et enesest aru saada ja selles järge ajades peaks inimene täpselt teadma, millist meest või naist ta otsib ja nii saab ta tolle õige, nn valede hulgast, hõlpsasti üles leida.

Elus juhtub ühte ja teist. Mõned paarid saavad ja jäävad kokku tõsise töö ja planeerimise tulemusena. Teised kohtuvad ja otsustavad proovida. Kolmandad leiavad, kusagil mujal koos olles, et tahavad ka paarina koos olla. Neljandad seisavad fakti ees ja astuvad selle sammu. Tänapäeval enam ei olegi kõik paarisuhtes vanal, harjunud moel – koos on ka mehed või naised, kuid ka nemad järgivad omal moel ühiskonnapildis sisseharjunud rolle – üks valib olla suhte Mees ja teine Naine. Ei ole vahet, kuidas algas või millisena jätkus - iga paari lugu on erinev. Kuid kas ikka on?

On üsna tavaline, et algused on meeldivad kogemused, mõnusad ja mugavad olemised. Kuid ühel hetkel lähevad lood sassi ja ühtehoidnud inimeste vahel on korraga segadus – tundub, et õigena olnu osutub korraga täiesti valeks. See, kellega oldi kõrvu ja sama, seisab vastas poolel ja on ühes olemise vastu. Kuidas sai minna valesti, kui prooviti välistada vead ja valida ning teha otsused kaalutletult õigesti? Mis on pildis valesti?

Koos elu elavate inimeste suhe pakub väga paljude erinevate rollide kogemise võimalusi. Just sellest tulenevalt on rollide teadlikkus ja nende tähendused ning ootused neile väga oluline info. Kui inimene valis enesele kaaslase väliste vaatluste tulemusel, hindas tema sobivust eeldustele tuginedes ja jäi oma ootuste täitumist ootama, siis päris elu pakub võimaluse reaalselt oma väidete paikkapidavust kogeda. Päevast päeva koos olles ja teineteisega kõrvuti elades selgub, et paljud küsimused on jäänud esitamata ning päris palju on seda, mida enese kohta teada saadakse. Inimese võitlus iseenda eest – tahtmatus ise ennast halvasti kogeda, kasvatab tunded inimeste vahele ja need muudavad kooselu lahinguväljaks – ollakse koos, kuid kokku ei saada – elatakse erinevatel planeetidel.

Kui kaks inimest elavad koos, siis kes nad on – millises rollis olles nad kohtuvad? Kes kellega kokku sai ja kes kellega koos elab? Kahe koos olles võib ja saab olla ühes inimestena, Mehe ja Naisena, abikaasadena, elukaaslastena, lastevanematena, Lapsena, Ema ja/ või Isana, sõpradena, toakaaslastena, ohvrina, süüdlasena, sõltlasena – need on mõned peamised rollid, kuid erinevaid valikuid on veel küllaga. Segases suhtes olijad ei ole küsinud enestelt, milline oli see roll, millele tegelikult kaaslast otsiti – valiti ühte, kuid taheti teist, valiti ühte, kuid saadi teine. Näiliselt valiti olla abikaasad/ elukaaslased ja/ või Mees ning Naine – seejärel asuti oma rolle lahendama ja siis just elu huvitavaks läkski.

Kui inimesed kaaslast otsisid ja valisid, kas siis osati eneselt küsida– milline on otsitava/ soovitud Mehe või Naise tähendus enese tähenduses ja milline on enesele valitud rolli tähendus – mina Naisena/ Mehena? Kas suhtes olev inimene märkab eneselt küsida, millises rollis ja millal ta on ning mida selles rollis olemine tema enda jaoks tähendab – millisena tema peab selle rolli jaoks olema? Seejärel on küsimus selles, kas suhtes kohtuvad erinevate rollide esindajad või ollakse enese rolli paarilisega ühes? Milline on selle suhte alus – peamine ühine roll uskumuste järgi, kuid alateadlik? Milliseid rolle veel valitakse mängida ja millised jäävad välja? Kas inimene leiab suhtes olles, enesele olulistele rollidele, partneri? Kui paljudes erinevates rollides saab ta ennast väljendada? Milline ja kui suur osa inimesest külmetab ja tunneb nälga – millist rolli soovitakse suhtes kogeda, kuid ei saada? Millist rolli peab kandma ja milline rollilahendus on pealesunnituna enese jaoks vale?

Mudeli järgi paikka pandult tundub õigena, et koos elades peaks suhte alus olema Mehe ja Naise roll. Siit tõuseb küsimus, milline on inimeste tähendus iseenda rollile ja vastaspartneri omale? Suhte pilt on sageli vale, sest Mees ja Naine jäävad kuhugi tahaplaanile, nende joonised ei õnnestu ja seega olemas olev suhe ei täida seatud eesmärki. Otsitakse abi ja erinevaid lahendusi, proovitakse, sõditakse, tahetakse muuta, valetatakse iseendale ja kaaslasele ning vaikitakse – otsitakse võtit, kuid nii sageli leitakse, et proovimise aeg sai otsa ja seega on suhe läbi ning minnakse uuele ringile. Ometi on ka neis, uutes lugudes, need samad vanad rehad ootamas, mille peale astudes saab ise endale haiget teha – õppida ise ennast kogedes.

Kuidas jõuda teineteiseni Mehe ja Naisena? Kuidas saavad Mees ja Naine kohtuda, kui see aeg, mil võidakse valida olla Mees või Naine, ollakse ametites oma teiste ühiste ja eraldi seisvate rollidega. Mil moel tugevdada omavahelist sidet, kui rolle, milles saab kõrvu olles olla, on palju ja küsimuseks tõuseb see, kuidas valitakse olla – teadlikult olles või tunnetena reageerides ja magades. Mõnede enesele valitud rollide partneriteks sobivad ka teiste rollide väljendused, kuid mitte kõigiga. Mees või Naine ei saa jõuda ühinemiseni oma nn teise poolega, kui teine valib olla laps, vanem, vaenlane.

See, millises toas oma suhtes ollakse, näitab seda, millist rolli valitakse teadlikult või alateadlikult mängida. Kui otsima asutakse, siis milline on see koht, kust ennast leitakse - köögist, teleka eest diivani pealt, lastetoast, garaažist, aiast, töölt ja kellena seal väljendutakse? Suhtele oluliseks saab teadmine, kellena jõutakse magamistuppa. Magamistuba kidub, kui suhte kese on mujal.

Inimene saab teha teadlik valiku, milline roll endale valida. See on teadlik valik – olla Mehe kõrval Naine ja Naise kõrval Mees. Kui valitakse ühiselt, et Mees ja Naine on suhte algus ja alus, siis ollakse koos, sest ollakse teineteise jaoks Mees ja Naine, siis see on see, mis seob ja millest saab luua suhte tugevuse. Järgmine samm on avastada ise ennast ja anda tähendus, kuidas on olla ja väljenduda Naisena? Kuidas on olla ja väljenduda Mehena? Maailmapilt muutub kui inimene on teadlikult kohal – olemas Mehena Naise kõrval või Naisena Mehe kõrval - silmad näevad teisiti, kehakeel kõneleb teisiti, rollilahendus sünnib teisiti, tuntakse ja tajutakse teisiti. Mehena või Naisena olemine on täiskasvanud inimese roll, salapärane, ahvatlev ja ihasid täis Maailm.

Marianne

17.11.2021.a

Ühe tervenedes tervenevad kõik

Me kõik oskame nimetada, inimeste ajaloost, neid rahvuseid ja hõime, kes on kogenud ülekohut. Erinevaid aegu on mööda läinud ja seal, kus varem tehti ja kogeti, tundub Maa peal rahu olevat. See on näiline pealispind, sest rahu ei ole tehtud – InimHinged ei ole rahu leidnud. Ei ole rahus olemist, sest rahvus mäletab. Ei ole unustatud, kuigi ei tehtud tänases olevale. Olles rahvus ehk MEIE, tehti kõigile neile, kes selle nime sisse kuuluvad – eile, täna ja ka homme.

Rahvuse mälus hõõguvad söed, mis ei kustu, sest rahvusena olemine ei lase olnut unustuse hõlma vajuda. Lood kanduvad edasi põlvest põlve – olnul ja oleval on ja tuleval saab olema - ühine mälu. Rahvus koges ülekohut ja kaotas - kannatusi ei ole korvatud. Kui oligi kusagil keegi, kes kellelegi ütles - „Kahetsen” - siis ei ole see see, mis lahendaks lugu ära. Olnut ei saa olematuks teha, lahkunuid ei saa tagasi tuua ja kogetu jäi mälestustesse hoiatustena alles.

Rahvus on nimetus ja südame tunne, kuid kogesid reaalsed inimesed, keda puudutati. Seega tuleb mõista Inimest, mitte rahvust. Kuna tegijad olid samuti rahvuse esindajad, siis seisaks üksik inimene justkui terve rahvuse ees ja teised tema vastu. Kuidas olla nii suur, et leida jõudu olla rahvusest suurem – võetakse oma rahvus appi. Kuid, see, kes tegi, oli inimene, ei rahvus. Päris inimesed tegid reaalsetele inimestele. Haiget saamine oli karistus vale nime kandmise eest – õigus tegudele tuli tugevama nime omamise eest.

Rahvus on kui kari ja valitud käitumise vari – õigustus olemisele, valitud tegemisele. Seistes üksinda rahvuse vastu ei ole Inimesel võimalust, sest tasakaal on paigast. See, kes poeb rahvuse taha, tunneb ennast kaitstuna, sest ta on üks paljudest – teised tegid ka, teised on ka – ühes olles ollakse palju ja keegi ei seisa üksinda – seega ei seista eraldi ega jääda ise silma – ühiste tegude eest ei vastutata üksinda.

Kui ühed läksid teiste vastu, siis kadus ära Inimene – järele jäid nemad – kari. Seega ei olnud tegemine vale, sest ei olnud seda ühte, kes oleks silmast silma vaadanud – ühte ei olnud, sest Inimest ei olnud. Kari on nimetu ja näota. Kari on palju, sellega võib juhtuda ja teha – üksi või mõned (-kümned, -sajad, -tuhanded) ei ole palju. Kari ei ole kaotus, sest see on kari.

Poetakse rahvuse taha, kuid tegelikult tegi üks inimene teisele inimesele. Inimene on see, kellel tuleb võtta vastutus – OMA teo eest. Inimene kannab küll karja nime, kuid tema ise ei ole kari. Mõistmine, et ollakse valesti teinud, ülekohtuselt valinud, on häbi ja eitus – ollakse nähtav ja alasti. Tuleb enese õigustamine ja vastu võitlemine – ollakse õige, sest ollakse KARJA LIIGE – st inimene ise justkui ei teinud, sest MEIE tegi – see on sama hea, kui keegi teine oleks teinud ja seega ollakse vastutusest vaba.

Kui inimene tunneb reaalset puudutust, siis ta mõistab, et tema on üks ja eraldi – tema sai pihta. Kari ei kaitse ega anna puutumatust – enese reaalsete tegude eest tuleb igal ühel ise maksta. Inimene ei vabane, kui Inimene ei võta vastutust. Inimene mäletab, et alles hoida. Inimene pöördub lugudes tagasi, et hoida olnud aega alles – ta ootab Inimest tagasi. Inimene vajab ootajat, et olles kunagi valmis, saab ta tagasi minna – seal on olemas see, kes mäletab ja annab ta vabaks – võlg saab makstud. Lõpuks taandub kõik inimesele – inimene seisab vastamisi Inimesega – Inimene seisab vastamisi ise endaga – inimene esindab rahvust, kuid võtab vastutuse iseendana – inimene vabastab inimese. Inimene avaneb Inimesele ja elab läbi enese aja loo – ühe tervenedes tervenevad kõik.

Võib-olla kari ja ollagi karja liige, kuid aegade teel seisab igaüks iseendana ja maksab enese poolt tehtu eest. Igal karjaliikmel on oma nägu ja nimi – aegade teel ta ei kao ära. Karjaliige on valitud roll ja uhke olemine – ollakse ja saadakse osa – kõigest heast, kuid ka halvast. Rahvust „ravides” võib ja saab teha konstellatsiooni – igale olnule ja olijale antakse oma koht aegade teel. See, kes on tänases ajas, ei saa mõista kohut selle üle, mis oli eile – tema saab seista omal kohal ja lubades olnul minna, võtta vastu see, mis on – aeg, kus ei ole.

Marianne

16.11.2021.a

See laps, kes ma ei olnud

 

Sõnal LAPS on mitmeid tähendusi ja kindlasti on osad neist tulnud läbi erinevate kogemuste, pärit erinevatest aegadest ja igaühe omadest vaatenurkadest vaadatuna. Kuid üks tähendus on inimestel ühine – laps on vabaduse sünonüüm.

Lapsena olemise aeg oli see on aeg, mil ei pidanud vastutama, vaid võis lihtsalt olla. Kui midagi juhtus, siis anti andeks. Kui midagi läks valesti, siis lohutati, et küll kõik saab korda. Kui oli valus või kogeti enesest raskemat tunnet, siis võeti sülle ja puhuti haiget saanud kohale peale. Kui midagi läks katki või rikki, siis keegi teine võttis vastutuse ja lahendas ära. Laps võis olla, sest temal ei olnud kohtustust hoida elu õigena ega pidanud ta suutma Maailma ära parandada.

Suur on suur – võites vabaduse vabalt valida on ta kaotanud vabaduse. Suurel inimesel on vajadus omada kohta, kus olla see laps, kelle õlgadel ei ole kõike seda, mida suurte maailm sisaldab. See on tahtmine omada hetke, milles olla ilma kohustuste ja vastutuseta. Suur inimene vahel lihtsalt ei jaksa vastuta kõige selle eest, mida tema ise on endale valinud ja enda jaoks loonud – enese sammudel on tagajärjed. Suur ei unusta ära seda, mis tal olemas on ja kui ta valibki mitte mäletada, siis tuletatakse talle üsna ruttu meelde kõik see, mida ta peab.

Laps võttis kivid ja puupulgad ning mängis nendega eile ühte ja täna teist – talle ei olnud vaja kõike, vaid piisas sellest, et ise oli olemas. Suur vajab ja seega suurel on, sest suurte inimeste maailmas peavad olemas olema asjad ja inimesed erinevate asjade ja tegevuste jaoks. See, mis on üks või see, kes teeb ühte ei ole teine ega tee teist – kõigil ja kõigel on eesmärk. Vähemalt peaks olema.

Vahel vajab suur inimene seda kohta, kus olla laps. See on vajadus olla laps enese paremas tähenduses - olla veel kord see, kes kunagi oldi või ei saadud olla. Laps tähendab enese algust – seda aega, mil kõik oli veel ees ja õige. See, mida lapsena pidi või sai teha, ei kukutanud enese Maailma katki. Lapsena olemise aeg on turvaline pesa. Laps ei pidanud olema või oskama olla veel kellegina – valima teisi rolle. Laps võis olla lihtsalt laps ja sellest piisas.

Marianne

15.11.2021.a