Minu Sügis

Armastan seda aasta aega -

sügise olemist minu ümber -

tema uduste hommikute

külma ja näpistavat kargust,

päikest pilve alt piilumas

tuulte tormlevaid puhanguid,

metsade värvilist riietust,

jalge all sahisevaid lehti,

mille tuul hoolimatult

õhu sisse laiali pillutab.

Lähen väljale kõndima,

tõmban hõlmad lähemale,

kiirendan sammu

ja olen sügise keskel,

naudin värve ja pilte -

kõik on väärt kogemist

ja alles hoidmist.

Kas keerlen mina

või tantsib Maailm -

siin samas sajab märga vihma,

kuid kõrgel on taevas vikerkaar -

see on täiega elus Maailm,

selles kõiges on koos

ühe aja lõppemine

ja teise tulemine.

Tuul pillutab pilvi taevalael,

päikese kollane valgus

ja pilvede mustjas hallus,

taeva lasuurne sina,

puude värvirõõmsad rüüd,

mustav küntud põld,

rohelise muruna talivili,

kõike on palju ja enamgi veel -

see siin, täna ja praegu

on Minu Sügise Aeg.

Marianne

11.10.2019.a