neljapäev, 24. oktoober 2019

Kurbuse raske väsimus





Vana ja väsinud kurbus
sügaval hinge peal istub.
Ta ärkab ja üles tõuseb
ning mind kaissu võtab
siis, kui üksindus
mind teel saadab.

Kurbus on raske ja kulunud,
sest pikki aastaid
ta juba on olnud
truu ja ustavana
minu kaaslane.

Inimeste hulgas kõndides,
kohas, kus olen koos,
sealt lähen eemale,
iseendasse sügavale ära,
ja veel enne,
kui mind jäetakse välja
või eraldi seisma -
ise ennast inimestest eraldan,
et oleksin juba üksi veel enne,
kui mind jäetakse üksinda.

Kurbuse võtan vastu
ja ise hoian endas,
kurbus tuleb ja saadab,
ta kõikjal kõnnib kaasas,
et mina ei oleks üksinda.


Marianne

24.10.2019.a



Kommentaare ei ole: