Kurbuse raske väsimus

Vana ja väsinud kurbus

sügaval hinge peal istub.

Ta ärkab ja üles tõuseb

ning mind kaissu võtab

siis, kui üksindus

mind teel saadab.

Kurbus on raske ja kulunud,

sest pikki aastaid

ta juba on olnud

truu ja ustavana

minu kaaslane.

Inimeste hulgas kõndides,

kohas, kus olen koos,

sealt lähen eemale,

iseendasse sügavale ära,

ja veel enne,

kui mind jäetakse välja

või eraldi seisma -

ise ennast inimestest eraldan,

et oleksin juba üksi veel enne,

kui mind jäetakse üksinda.

Kurbuse võtan vastu

ja ise hoian endas,

kurbus tuleb ja saadab,

ta kõikjal kõnnib kaasas,

et mina ei oleks üksinda.

Marianne

24.10.2019.a