Miks inimesed kardavad
metsa ära kaduda,
lõputu roheluse sülelusse
lõplikult ära eksida?
Paanika kasvades
tundub ümbrus kui üks,
pole vahet ega erinevust,
pole viita ega avatud ust.
Kõik tundub lõputa,
ääretu ja otsata-
vaikne samblane Maailm,
kuhu hääl sumbub
ja samm hääbub.
Pole pääsu hirmu eest,
sest välja pääsu ei ole.
Ei jõua tõusta
latvade kohale
taeva avarusse,
linnutiibade kõrgusele.
Kas sealt paistaks välja
ja näitaks kätte
koduse tänava tee?
Miks inimene ei karda
kui enese sees pole selgust
ega segaduses korda,
enese sisse ära kaduda?
Inimene saab sulgeda
enese enese seest välja
ja mitte sisse vaadata
ega eneses kõndida.
Olla ja lihtsalt elada,
anda endale lohutust,
vaigistavat unustust.
Teha seda, mida ta teeb,
jätkata üha ja vaheta,
sest siis ei pea
iseennast kuulama
ega enese sisse vaatama,
et ise ennast üles leida
sellest otsatust ja ääretust
sassis segadusest,
mis on inimese enese sees.
Metsa ei saa ära kaotada
ega temast välja astuda,
kui pole teed ega ust
ja seal ei saa anda unustust.
Seal tuleb minna ja otsida
ise ennast kuulata -
kas usaldada,
et ühte rada valides
tehtud otsus on õige -
seda mööda kõndides
ja Maailma avastades
ise ennast ära päästes
metsast välja jõudes
leida rahu ja vaikus,
sest inimene enam ei karda
suurde metsa ära kaduda.
Marianne
23.10.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar