Minu vaheaasta

Eelmise aasta septembris tuli mul Soomest ära minna. Lahkumine oli väga valus ja ma ei teadnud, kas tulen üldse tagasi. Elasin ühe kuu koos kahe koeraga Soosaarel ja kõndisin läbi aja ning lugude. Aasta tagasi oktoobris tulin, et jääda. Aasta jäi kahe kodu vahele. Üks aasta täis kasvamist.

Reedel koertega väljadel kõndides ja hüvasti jättes, tundsin suurt tänulikkust eneses, et minul oli olnud selline võimalus - jalutada pea iga päev avara ja elusa looduse sees, kulgeda teedel ja olla enesega ühes. Tean, et kuigi vahemaa on ainult 4 km, siis ei ole see enam see hetk ja aeg, kus vabadus algas õue piirist. Nüüd elan asulas, inimeste vahel ja jalutamise teed on veel avastamata, kuid endine ei ole see enam kunagi.

Jalutades taipasin, et koertele on see olnud nö vaheaasta, vahe etapp eraklikust elamisest maal, edasi astudes naabriteni, kes olid nähtavamal ja lähemal, kuid siiski eemal ning nüüd asudes elama sinna, kus kõik on kogu see aeg kõrval ja liikumas. Seejärel sain aru, et see on olnud ka minu enese vaheaasta – peatudes teekond edasi.

Elades ehedalt endas läbi ja mõistes iseennast tänases päevas saan vaadata tagasi ja läbi olnu astuda edasi. Terve see väga pikk või teisalt üsna lühikene aasta ei ole tegelikult olnud mitte midagi asjata või niisama, üle ega puudu. Kõik see, mis on olnud, on olnud selleks, et mina sain tulla ja olla. Vaheaastal endast vabastades, ise ennast vabaks lubades, olen jõudnud enesele lähemale. Neljapäeval koju jõudmine oli raja loomulik kulg, enam ei olnud ummisjalu põgenemist ega kramplikult kinni hoidmist või enesele tahtmist – ei olnud halvavaid ega pidurdavaid hirme - oli aeg ühest kohast ära minna, sest olin juba teise aega astunud.

Vahele jäänud aasta sees oli kõike ja väga palju – eriti tundeid, meeletult tugevaid tundeid – jõud, mis toetas ja aitas erinevate Aegade ja lugude sees liikuda. Mitte üks kogemus pole olnud asjata, kõik on olnud minu jaoks vajalik ja oluline. Ükskõik kui väsinud või lootusetu, tahtmisega see Aeg lõplikult sulgeda, mina ka ei olnud – oli see kõik minu kasvamine, sügavamale vaadates, sirgemaks, enesele lähemale ja oma elu selgemaks loomine.

Loomulikult tundub, täna tagasi vaadates, see aeg kergem ja helgem, see on ikka nii, kui pole loo sees, sest igas loos on värvid ja vahel nii tugevad, et tunduvad võimsamatena kui mina ise, kuigi nad kasvavad minust ja minu sees on nad sel hetkel kõikjal – ka minu ümber välises maailmas. See on üks suur mull, mis on nii tugev, et ei tundu enam kunagi katki minevat ja õhku ning ise olemas olemise vabadust tundub seal sees üha vähemaks jäävat. Vaatenurga vahetudes olen ühe sammuga mullist väljas ja tunne on ka minu seest väljas – seisab eraldi ja mina saan seda üksipulgi lahti harutades loo kirja panna ja lendu lasta.

Alles hiljuti mõistsin, et lood on minu sees seni, kuni pean neid alles hoidma st mäletama, kui nad on lendu lastud – seega Maailma sees, väljaspool mind olemas, siis ei pea mina neid enam raamatukoguna talletama, vaid saan vajadusel võtta riiulilt loo ja üle lugeda.

Neljapäeval tõime majja pikalt kuuri all seisnud kapi ja seda puhastades leidsin ühe liblika ning hetk hiljem veel teisedki ja nii lendasid meie tubades suvised liblikad, kelle olin unest üles äratanud. Viimastel päevadel kohtasin vanas kohas liblikat, kes asus aknale aega veetma. Neljapäeval koju tulles oli üks liblikas esikus kapi peal – uskusin, et too tuli asjadega ühes. Reedel teisal käies oli ta ikka seal, oma aknal oma elu elamas – ühe Aja loost oli saanud Aja lugu.

Marianne

14.10.2019.a