Tolle teise olemas olemine

Vahel on nii raske

tulla teadmisega toime,

et too teine,

kelle peale mõtlemine

teeb haiget

või okkana torgib,

on ka kusagil selle

Maailma sees olemas.

See, et too on olemas

tundub karjuv ülekohus,

sest siis ma tunnen,

sest siis ma tajun,

et olen enda sees lõksus,

olen oma tunnete käes

vangina vangis.

Tolle teise olemas olemine

on kui nupp, mida vajutades

mina ise iseennast 

tunneterägastikku ära eksitan.

Mina ei taha neid tundeid tunda

ja seega mina ei taha

toda teist näha,

temast midagi kuulda

ega olemas olemisest üldse teada -

mina tahan olla vaba

ja kergelt hingata.

Tema olemas olemine

on meelde tuletamine,

et veel kusagil,

peidus minu sees,

on üks torkiv okas,

mille ise taas,

kuid nii haiget tehes,

endasse vajutan sisse.

Kuidas võtta vastu teadmine,

et too teine on olemas,

käib, elab ja hingab

selle sama Maa peal

ja sinise taeva all,

on oma elus ja oma rahus

selle sama Maailma sees,

sest tema on olemas.

Teadmisest, et too teine

on kusagil olemas,

olen temaga ühte,

läbi oma tunnete seotud.

Rapsin, sest tahan vabadust,

tahan keerata selja

ja astuda Maailmast välja

sinna, kus teda ei oleks.

Olla päriselt üksi on kergem,

kui ühe ja sama Maailma sees eraldi.

Marianne

25.10.2019.a