Asjad kolivad ukse poole

Kogu elamine,

kogu argine elamine

on oodanud,

terve pika aasta

ja rohkemgi veel,

et paika loksuda,

oma kohale asetuda.

Asjad on olnud

kastides ja kuhjades,

oodanud oma kohta

ja kindlat paika.

Kogu see aeg

on olnud teadmine,

et kord tuleb,

üks päev saabub

ja siis on nad

pärale jõudnud.

Oma elu kokkupakkimine

mitmes hetkes ja ajas -

ega ma enam ei mäletagi,

mis täpselt ja kui palju mida

on oma teedelt kaasas -

kastid on suletud

ja pruunilt anonüümsed,

kui ei ulatu pilguga

tervitades paitama,

siis unustan paljud.

Täna panin siia - ära,

homme tõstsin teisale – ära.

Paigata ja kohata asjad

on paigast ja kohast ära,

on jalus ja tolmumas.

Õppisin kasutama

vähesid - päriselt vajalikke,

kompenseerima ja asendama.

Kaubaga koormad on kulgenud

üle mere ja riikide vahel -

esimene kord tähtsamad,

teine kord olulisemad,

kolmas kord vajalikud,

neljas, viies jne kord

üle olevat ruumi täites

ja viimaks kõik ülejäänud.

Keha tarimisega koormates,

vaimu väsitades,

taas ühte aga lõpetades,

ühest ajast ja majast

teise aega ja majja

ootele olid jäetud

ja nüüd lõpuks,

jõudmas kolmandasse –

oma koju -

taas kastide virnadena,

kuhjade kerkides,

ukse poole kolides,

oma järge ootamas.

Taas on pakkimise aeg,

ühe elamise

kokku panemise aeg -

mis olid meie,

mis olid teiste,

mida vajame,

mida enam mitte.

Kas kaasa mõtlen

või lihtsalt kasti panen,

et küll pärast

ja kunagi hiljem

arutlen selle üle

ja kaalun välja,

mida ja kas tahan omada

või raatsin ära anda.

Asjad on ilusad,

asjad on toredad,

neid on palju

ja nad on minu -

tolm ja ruumitäide,

korratus ja kuhjad -

ei jää vahele ruumi,

valgust ega õhku.

Vähendan määra,

kiretult vaatan

ja lahti lasen,

kui täna tõesti ei vaja,

siis miks peaks homme teisti olema.

Marianne

04.10.2019.a