Kajakas
pole üldse kui lind,
vaid
nähtus taevas.
Kajakas
on merelainete vaht,
kes
on saanud endale tiivad,
et
lennata sinises laotuses.
Kajakas
on saanud endale hääle,
et
igatsevalt huigata
üle
ääretu vee.
Kajakas,
kes lendab
kahe
Maailma piiril,
saadab
lahkujaid
ja
tervitab tulijaid.
Me
armastame seda,
mida
on palju,
uhkelt
rohkem
ja
kuhjades enam.
Me
armastame seda,
mida
on palju,
kui see kõik
on
meile vajalik ja hea.
Kuid see kõik,
mida
on palju,
selle
tähendus muutub.
Me
vihkame seda,
mida
on palju
tüütult
segamas,
teed
või olemist
ees
olles takistamas.
Me ei armasta seda,
mida on häirivalt palju,
mis käib meile pinda.
Täna
linnas,
on
kajakas prügikastiloom,
peletatav
elukas,
kuid teises ajas
tähendas
kajakas
kohalejõudmist
ja
päästvat maad.
Seda,
mida on vähe,
see
on haruldus,
sest
me ei kohtu
ja
katsuda ei saa,
kuid
tahame olla ainus,
kes
tabab pildile,
et
seinale üles pannes
koguda
laike endale.
Marianne
18.10.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar