esmaspäev, 7. oktoober 2019

Minu tahtmine – ankru heitmine





Suurte kividega ühes veerevad väiksemad

Seisan keset pöörlevat Maailma,
ei ole rahu ega oma paika,
Aeg alles loksutab,
lükkab ja veeretab.
Tahan paigal seista,
pugeda varju ja lihtsalt olla.

Mina ei pääse tänasest välja
ega suuda astuda
alles tulevasse aega.
Minust ei sõltu,
minust endast see ei sõltu,
millal üks aeg
on lõpetatult läbi
ja teine kestva olevikuna
minu ümber paigal.

Näen soovitut,
kui päästerõngast -
heidan ankru tulevikku,
et ise ennast peatada
ja paigas paigal hoida.
See, mida tahan
on minu varjupaik -
see, mis seisab kohal
ühes kohas -
seal olen ankrus
ja seal leian rahu
ja sellepärast mina tahan
täpselt seda ühte asja,
mida mina vajan.

Lähen selle poole
läbi seina, kui tarvis,
mõni võib öelda,
et klapid on silmade ees,
sest ei näe mujale
ega kuule ega mõista
midagi ega kedagi teist.

Mina näen seda,
mida mina vajan -
rahu sadamat.
Ankru heidan,
see on teadmine,
mille enesele saan anda
ja selle eest mina võitlen.

See, mida endale tahan
on Minu Maailm,
mis seisab paigal
ja kus mina
olen paigas.


Marianne

07.10.2019.a



Kommentaare ei ole: