Minu tahtmine – ankru heitmine

Suurte kividega ühes veerevad väiksemad

Seisan keset pöörlevat Maailma,

ei ole rahu ega oma paika,

Aeg alles loksutab,

lükkab ja veeretab.

Tahan paigal seista,

pugeda varju ja lihtsalt olla.

Mina ei pääse tänasest välja

ega suuda astuda

alles tulevasse aega.

Minust ei sõltu,

minust endast see ei sõltu,

millal üks aeg

on lõpetatult läbi

ja teine kestva olevikuna

minu ümber paigal.

Näen soovitut,

kui päästerõngast -

heidan ankru tulevikku,

et ise ennast peatada

ja paigas paigal hoida.

See, mida tahan

on minu varjupaik -

see, mis seisab kohal

ühes kohas -

seal olen ankrus

ja seal leian rahu

ja sellepärast mina tahan

täpselt seda ühte asja,

mida mina vajan.

Lähen selle poole

läbi seina, kui tarvis,

mõni võib öelda,

et klapid on silmade ees,

sest ei näe mujale

ega kuule ega mõista

midagi ega kedagi teist.

Mina näen seda,

mida mina vajan -

rahu sadamat.

Ankru heidan,

see on teadmine,

mille enesele saan anda

ja selle eest mina võitlen.

See, mida endale tahan

on Minu Maailm,

mis seisab paigal

ja kus mina

olen paigas.

Marianne

07.10.2019.a