Vajan Aega iseendale, et ulatuda ise endani - Maailm täis valu täis kasvamise teel

See lugu on nüüd Sinust ja Sinust ka, teist kahest minu elus ja loomulikult on see minust endast 

Kui Maailm minu ümber on pidevalt liikudes muutumas, siis tunnen, et minul tuleb kogu aeg kohanduda, et olla valmis endast andma ja Maailmalt vastu võtma. Kui minu ümber on teised, kes tulevad ja astuvad ligi, siis tuleb mul olla valmis selleks, et nad põrkavad või puudutavad vastu. Kui kusagil midagi toimub, siis tunnen, et mina pean olema osaline, sest minu valikud ja otsused aitavad mul hoida kontrolli minu enese ümber.

Minul on Maailmale oma nõudmised, need on minu tingimused, et kui mina astun, aga pole veel kohal, sest minus ei ole selgust ega rahu, et anda endale kindel pind jalge alla. Ma olen alles lendamas, sest Maailma tuuled ja tormid pillutavad mind ja mina hoian kinni ainsast pidepunktist, mis minul on olemas – iseendast. Mina olen ülitundlik, sest ma olen enda pinnal ja enda seest väljas, et ise ennast kaitsta ja hoida. Tingimused on vajalikud selleks, et Maailm kontrolliks ise ennast ega muutuks ennast liigutades, sest siis, ei pea mina kohanduma ega ennast kohandama – kõik oleks paigas ja selline, millega tulen toime.

Mina ei saa, sest mina ise veel ei oska ennast korrastada siis, kui minu ümber on segadus ega ole vaikust ja rahu. Tuuled on nii tugevad, et mina ei suuda anda endale hetke peatuseks, mul ei ole jõudu, et hoida ennast ise paigal, sest mina olen valvel, et vajadusel reageerida enese kaitsmiseks ja alles hoidmiseks. Mina ei hinga sügavalt sisse ega välja, vaid ahmin õhku, et hoida ennast pinnal ja vältida enese tunnete sisse uppumist.

Mina tahan ennast sulgeda, et mitte näha ja kuulda. Tahan olla tundetu ja tumm, et vältida vastu astumist ja reageerimist. Tahan hoida ennast reageerimast, tahan ennast Maailmas olevast väljalülitada, et minu sisse saabuks rahu. Ma olen antenn, mis püüab kinni välised lained, ma näitan seda pilti ja edastan heli, mis kandub minuni väljast. Mina tahan olla Mina ja seda, et Maailm peegeldaks mulle vastu mind ennast - seda mind, milline ma olen enese sees.

Miks on minu ümber nii palju seda, mida ma kogeda, näha ja tunda ei taha? Vehin kätega, teen kõva häält, kuid Maailm ei peatu, et lõpetada muutumine – seal on endiselt kõik see, mis seal on. Usun, et kui Maailmas on olemas kõik see, mida seal näen ja kuulen, siis tuleb minul suuta, oma nõudmisi esitades, Maailm peatada, sest nii saan mina kontrollida seda, mis minu ümber mind reageerima sunnib – nii, et mina pean, et kohanduda, muutuma, kuid muutuma selliseks, milline mina ei ole. Ma ei taha, et keegi tuleks ja koputaks minule, kui uksele, sest mina astun vastu – ma ei seisa paigal, vaid reageerin, sest mina tahan hoida Maailma enese piiridest väljas - mina tahan ennast üles leida.

Enese piirid on koht minu ümber, see on minu Aeg, mille olen ise endale andnud – mina pean iseennast kaitsma, et hoida enesele alles hetk maandumiseks, milles keha ja meel tasanduvad ning ühte sulavad – vajan tasakaalu. Kuid seda hetke on keeruline peos hoida, sest minu tähelepanu on enese seest välja suunatud – ma ei vaata sisse, vaid välja, sest olen valmis reageerima. Proovides, suurt Maailma kontrollides, sundida teda peatuma, et anda endale paik vaikuseks, muudan mina ise oma elu ristisõjaks – lähen Maailma sisse kõva häälega endale vaikust ja rahu nõudma.

Kui olen maandumas, et ennast maandada, siis soovin vaikust ja rahu. Tahan, et Maailm minu ümber seisaks paigal ja oleks vaiki ega sunniks mind kohanduma. Maandumine on peatus rahutus Maailmas, soov anda endale hetk, kus ennast maandada. Vajan maandust, et jõuda iseendani. Selleks, et ennast maandada, annan ma selles hetkes endale midagi head ja vajalikku – see on kingitus enese juurest ära oldud aja eest, mil pidin „mina pean” olema. 

Maandumise ajal tuleb tüli ja plahvatus, kui keegi teine tuleb ja puudutab, segab ja loksutab. Vihastades kaitsen ennast, sest mind tõmmatakse tagasi kohast, kuhu mina pole veel jõudnud. Ma olin juba sinna poole teel, teel iseendasse, et saaksin hingata sügavalt välja ja sisse ning lõdvestuda – olla vaba iseendana. Kui olen maandumas, siis pole ma ennast veel maandanud, sest selleks on mul vaja Aega, et astuda ühest olekust teise. Maandamine on minu ümberlülitus hetk. Maandudes loon endale Aja sees vaba ruumi, kui teine tuleb sel hetkel ligi, siis astub ta justkui selle sisse ja lõhub ruumi ära või võtab endale – minul seda enam ei ole. Kui mina olen alles Mina, siis minu sees on hirm ennast kaotada, sest mulle tundub, et seni kuni mina ei suuda Maailma kontrollida, siis ei suuda ma anda endale rahu ja vaikust – enne peab see olema väljas, siis saab see olla minu sees – Minana olen välise peegeldus. 

 Kui minul on olemas keskpunkt – mina Olen – siis minu sees on jõud ja tugevus olla oma rahus – see on koht, millele toetun – ühendus iseendaga. Maandudes ja ennast maandades saan vabalt olla, seal olen iseendaga ühes. Olles ennast maandanud, olen ma enese sees ja siis ei puuduta ega lennuta mind teised ja Maailm, siis ma astun ja tean, et see olen mina.

Vahetades oma vaatenurka, muudan mina seda, kuidas mina Maailma näen ja vastu võtan. Püüdes omada kontrolli Maailma üle, lendan ma õhus. Maandudes annan enesele vaikuse ja rahuga täidetud ruumi enese ümber. Maandatuna olen enese sees,  iseenda loodud vaikuses ja rahus.

Marianne

01.10. 2019.a