Mina olen paigas – mina olen kodus

Täna kolisin ennast koju sisse. Hommikul pakkisin oma arvuti, lugude vihiku ja oluliste kingituste kogu kasti. Tegin külmkapi tühjaks, tõstsin viimased köögiriiulid lagedaks. Kandsin asjad autosse ja läksin teele.

Kodus panin kandamid köögipõrandale ja tundsin, et enam ei olnud kuhugi kiiret. Istusin tugitoolis keset veel täitmata tuba, sõin banaani ja vaatasin aknast välja – olin kohale jõudnud, olin kohal ja paigas. Minus puudus soov tõusta ja tegutseda, mina soovisin lihtsalt paigas paigal olla.

Tuleb huvitav aeg, sest elamine on kastides ja kuhjades. Asjad, mis on kusagil, tuleb vajadusel üles leida, et järgmisel hetkel käest pannes nad taas kaotada. Hallid ajurakud saavad tihedalt võimelda, sest automaatselt ja käe sees ei ole veel mitte midagi – kõik on alles uus, edasi kulgev ja kandiliselt nurgeline. Asjad on veel oma paigata paigas. 

Algab koduga kokkukasvamise aeg. Vaikselt harjun tubade ja õuega. Kuulan ja õpin tundma maja hääli. Ikka veel avastan uut ja varem mitte nähtut. Kogen ja naudin  päikese teekonda tubade sees ja õues. Kõik hakkab vaikselt avanema ja paika loksuma. Ees ootab esimene öö magada oma kodus ja tõusmine uue päeva hommikkusse.

Tänasest olen siin. Täna võimlesin siin. Täna kirjutasin siin. Täna keetsin perele hernesupi siin. Tänasest elan omas kodus.

Marianne

10.10.2019.a