Võlukunst - olla inimene just sellisena, millise inimesena valime ise olla

Aitäh teile kõigile, kes te, kui ütlen naerdes läbi pisarate - nö elusate õppevahenditena, kuid ausalt tunnistades kaasteelistena, näitate mulle väsimatult seda, mida ma enese sügavustesse olen ära peitnud - aitäh minu pesakonnale!

Inimese sees elab unistus sellest, milline ta tahaks olla, kuid ta ei näe ega tea teed sellise iseendani – ta sooviks olla, kuid temas on hirm, et kui ta oma silmad lahti teeb ja vaatab, siis näeb ta ennast sellisena nagu ta ausalt on. Kuid, mis saab siis, kui see ei ole see tema, vaid on teistsugune ja ta ei tea, kas ta siis suudab, oskab või tahab ennast armastada. Inimene kardab, et tema alasti tõde on ehk see, et temas ei olegi seda ainest, millisest iseendast ta unistanud on. Inimene ei saa, sest ta usub, et tal ei ole mõtet Maailma minna, kui ta ei saa ennast näidata, sest tal ei ole seda, mida ta soovib, et tal oleks – seda, mis teeb teda eriliseks ja kordumatuks – teeb teda temaks.

Kui inimene tunneb, et ta ei mahu ega sobitu mudelisse, mida ta enese ümber näeb, siis ta usub, et temal puudub mõte olla, kuna teistel tema ümber tundub justkui elamise mõte ja eesmärk olemas olevat – nad paistavad teadvat ja tegevat seda, mida tahavad. Kuid inimene ei tea, kuidas olla ja mida teha, sest see, mida ta enese ümber näeb ei tundu tema jaoks õige olevat. Tema ei taha valida nähtavaid mudeleid, tema tahab iseendana olla, kuid, kuidas seda teha – ta ei tea, mida ta selle jaoks tegema peaks. Inimene valib oma viisi, kuidas oma elu elamisega toime tulla – kas rapsib ja otsib väljapääsu; ehitab endale näod ja rollid, mis varjaksid tema sisemuse; lõhub ennast, et võimendada valu, mis ületaks teise või valib enese tasalülitamise – vaikuse müüri taha peitumise.

Inimene otsib põhjust, et katkestada hirmu tekitav teekond eesmärgi poole – elada oma elu iseendana – teiste nõuanded tunduvad talle katsena lükata teda üle ääre, otse üüratu hirmu sisse. Ka üks samm tähendab teekonda ja just sellepärast tuleb tal selle vastu seista või võidelda täpselt nii nagu tema seda oskab ja suudab - suunata tähelepanu enda seest välise vaenlase poole, et saada enesesse viha jõudu, et leida lahendus, kuidas ellu jääda. Inimene ei leia eneses jõudu, kui ta on vaikuse sees peidus, kus ei ole vaenlast, seega ei saa ta seal kasvatada tugevaid tundeid, mis annaksid talle jõu astuda Maailma. Mõtte puudumine on vajatud põhjus, et peatuda, jätta oma teekond pooleli – vaikus on kestev paus, peatus näiliselt peatatud Maailmas.

Inimene tunneb, et temast ei piisa iseendale, kusagil peab olema mõni muu põhjus, mis sunniks teda liigutama – kellegi teise eesmärk võiks olla ka tema eesmärk. Iseendale andmine oleks enese liigutamine, astumine vaikuse varjust välja valguse kätte. Oma teekond on see, mida inimene astub iseenda pärast ja enese jaoks, kuid kui inimene pole enese silmis väärtus, siis ta ei taha seda sammu astuda. Ta läheb kellegi teise eesmärgi poole, et kindlustada tolle teise, kui olulise väärtuse olemas olemine oma elus.

Inimeses on hirm, et kui juhtubki see, mis juhtub, siis pole tegelikult üldse mõtet astudagi, sest nii saab kindlustada selle, et seda ei juhtuks. Astumine tähendab kogeda reaalset hirmu, et juhtub see, mida inimene kartis ja teadmist, et juhtugi seda, mida ta soovis. Sel juhul saavadki teised inimese elu eesmärgiks – kui inimene annab teistele iseenda, siis võib-olla nad armastavad teda ja tema saab armastust tunda.

Inimene ei taha olla olemas selle jaoks ja pärast, kes ei armasta teda, sest siis ta ei koge armastust ega tunne ennast armastatuna. Kui inimene ei taha st ei julge iseennast vaadata ning pöörab eneselt tähelepanu ära ja suunab selle teisele inimesele, et too annaks talle vajamineva tähelepanu, siis kasvab inimeses armastava tähelepanu vajadus, sest ta soovib meeleheitlikult, et teda nähtaks – inimene vaataks ise ennast läbi teise imetlevate ja armastavate silmade, kui too teine näeb temas väärtust, sest inimene on andnud iseenda kui vahendi, et täita teise eesmärki.

Miks inimene ei anna ise endale tähelepanu. Miks inimene ise ei vaata ennast armastusega – inimene ei näe enese väärtust, kui ta ei näe ennast sellisena, millisena ta usub/ soovib, et tema peaks olemas olema. Aus ja ehe inimene on alasti, seal ei ole varju, kuhu peita enda „inetused” ega metsa, millest loota leida soovitud ennast - inimeses on see, mis on seal on – tema ise – täpselt sellisena, millisena ta valib olla. See ongi võlukunst - olla inimene just sellisena, millise inimesena tema ise valib olla.

Marianne

11.09.2019.a