Raamatud = lugemine = lugude Maailm – 2/10

Teiseks hetkeks oma elust valin raamatud – need on minu värvilised kaaslased teel. Raamatud on Maailm, kus ära käia, kui on vaba hetk olla või vajan ära minemist kohast, kus olen. Raamatud on kotis või korvis kaasas ja kapi või laua peal ootel – ootamas seda hetke, millal avan kaaned ja lähen uuele teele, uusi seiklusi kogema.

Kes ei mäletaks Tibu raamatut, ka mina mäletan seda – siis vist õppisingi lugema. Tõsiselt tähtis oli Nukitsamehe läikiv köide, mis asus baarikappi klaasuste taga – käed pidid pestud olema ja lugedes istusin toolil raamat laua peal. Järgmisena meenuvad J. Liivi luuletused ja „Üks jahimees läks metsa” - need olid lohutuseks ja pinnal püsimiseks vajalikud sõbrad siis, kui olin nii 10 -11- aastane ja käisin Keila-Joa Sanatoorses internaatkoolis. Ma tõesti lugesin neid kahte raamatut üha uuesti ja uuesti – mul ei olnud ega seal poleks saanudki kaisukaru embusesse võtta – need sõnad ja read, mis mustrisse kirjutatud, olid minu soe vari ja lohutav kate. Lugedes olid raamatud minu Maailm, kuhu teistel asja ega luba siseneda ei olnud.

Viieteistaastaselt otsustasin, ma ei mäleta küll miks, lugeda läbi kõik Balzaci valitud teosed, kõik 15 paksu punasekaanelist köidet. Ma tean, et lugesin need läbi, kuid täna ma väga palju neist enam ei mäleta – ju see oli tolle aja väljakutse iseendale, kuid see, mida mäletan oli see, et raamatutest rääkimine ei tundunud teistele inimestele huvitav aines olevat – ma olevat kuiv ja kummaline, sest rääkisin raamatutest pärit lausetega. Varem, kui mul ei olnud veel väga palju nö õigeid ja omi raamatuid, siis lugesin ühte lugu mitu ja mitu korda, eks nii need laused minu sisse kasvasid ja huulilt kõlasid.

Raamatutega seostuvad raamatukogud ja inimesed sealsete laudade/ lettide taga. Mina ei olnud koolides popp ega oodatud kaaslane, pigem pidin otsima endale varjulist paika, kuhu peitu pugeda siis, kui vahetunni ajal olid mõne jalad, käed või sõnad valmis valusalt pihta puudutama. Raamatukogud olid vaiksed, varjulised ja tolmuse lõhnaga kohad. Töötajatel oli aega, et rääkida ja jagada elu, mis kõneles raamatutest. Seal tundsin ennast oodatuna, rahule jäetuna ja ise oma vabadusega.

Raamatukogust laenutasin hulgi - peaaegu ikka nii palju, kui ettenähtud piir lubas. Neelasin kiiruga ega mäletanud kõiki autoreid ja pealkirju, põnevad lood vajasid ju läbi kõndimist, sest taas oli uus köide riiulil ootamas. Kui ei mäletanud, kas olin või ei olnud lugenud, siis kaanepildi või loo järgi sain ikka aru, kas olin või ei olnud selle raamatuga ühes ajas olnud. Soomes ei ole ma veel raamatukokku jõudnud, ju siis pole vajadust olnud, sest siin loen keele õppimiseks soomekeelseid köiteid ja nood on kirbukates niivõrd hea hinnaga saadaval, et vahel ostan neid lihtsalt sellepärast juurde, et ma saan neid endale lubada. Loen, ikka loen – kõigist üksikasjadest ja detailidest ei pruugi teises keeles küll aru saada, kuid loo sisu ja mõte jõuab kohale ning kui on hea raamat, siis lähen ikka tema sisse ära nii, et ümbrus kaob ja vaikib.

Läbi aja olen endale ostnud üsna palju raamatuid, varem käisin antikvariaatides, siis sai poest ja sealsetest leiunurkadest valitud. Hiljem kasutasin riiulite täiendamiseks Rakvere raamatukogu kevadisi sümboolse hinnaga müüke. Raamatud on minu vajadus - soov hoida neid peos ja endale soetada, et siis, läbi lugenuna, need riiulile tolmu koguma asetada. Eesti kodu kokkupakkimisel vaatasin üle kõik riiulid ja köited, lisaks minu valitutele oli riiulitele aja jooksul lisandunud teise ja veel kolmandagi inimese kogu ning neid kokku oli terve suur hulk, kuid ma ei võtnud kõiki kaasa – ma ei valinud enam punase aja lugusid, võõrkeelseid ulmekaid ja kriminulle ning neid lasteraamatuid, mille sisu oli tegelikult valus ja vägivaldne – jah, mina ise lugesin neid varem, kuid nüüd, pojale ettelugemiseks raamatuid otsides, panin väga palju neist riiulisse tagasi – need ei ole head sõnad, mis teevad kellelegi haiget. Kolimise kõige raskemad ja kõige suurem arv kaste oli raamatutega täidetud kastid.

Kui ma elasin veel emakodus, siis raamatud olid minu sünonüümiks – ma teadsin, millised nad on, kui palju neid on ja ma olin haavatav, sest nad seisid minust eraldi, kuigi ma tundsin ennast neis osaline olevat ja nendest osa saavat. Täna ei vaja ma enam raamatuid enese tõestamiseks ega enesele tõestuseks, ma ei pea omama kõiki ega läbi lugema kõike, mis kirja on pandud. Raamatud on kaaslased siis, kui ma valin nendega koos kõndida.

PS Täna on minu sünnipäev, see on uus number, mis meelde jätta ning üheks kingiks küsisin endale mõned eestikeelsed jutukad. 

Marianne

10.09.2019.a