Puud – Igavikuline Elav Vaikus – 10/ 10

Kui istutan ühe puu, kes on meetrist lühem, siis on ta tegelikult palju palju vanem kui mina – puude Aeg ja mälu ulatuvad aegade taha. Puud on olnud ja on, erinevatel aegadel ning erinevates kohtades, minu Hinge kaaslased. Puu see on mets, salud, pargid, alleed, kodukased, õues olevad õunapuud – juured, tüved, lehed, okkad, viljad, koor, lõhn, vaik – igavikuline elav vaikus.

Puud on olnud minu kõrval juba väikesest peale – kui vaatan enese sisse, ajas tagasi, siis ma ei näe seal inimesi, vaid puid, rohelust, loodust, milles olen osa. Kõige rohkem mäletan mände – männid ja meri on omavahel tihedalt seotud. Männid on olnud kõikjal neil erinevatel kallastel, mille liivadel olen kõndinud. Rannaliival, tuulte meelevallas, kasvavad männid kaldu, kuid nad ei peatu - nad ei peata ennast, vaid sirguvad edasi. Mändide, taevasse kõrguvad pruunid ja mõhnalised, tüved ning, päikese kuumuses, mändide soe lõhn - see on suvi. Mändide all on avarus, ei ole oksi ega võsa edasipääsu takistamas. Männimets see on seened ja marjad, mõnusalt pehme sammal – minu sügised.

Ajal, mil elasin Koidu tänaval, käisime vanatädiga tihti raudtee ääres kõndimas ning sealt läks ka tee lasteaeda. Tänaval kasvasid kahes reas kastanid – kevadel õitsvate küünaldega, sügisel roheliste, kuid okkaliste keradega, mille seest leidsin säravad, siledad ja pruunid munad. Korjasin neid kaasa, sest iga järgnev oli uus ilus leid ja lisa olemasolevasse aardesse – see oli hasartne omamise tahe. Pärast seisid nad kilekotiga kusagil nurgas, vahel meisterdasin neist mõne looma, kuid ei enamat – nad tuhmusid ja tõmbusid krimpsu - omamine muutis nad liigseks ja tolmuga kaetuks. Korjamisel kogetud kohtumise rõõm oli kõige suurem rõõm.

Lapsepõlves ja hiljemgi viisid teed Kadrioru parki – sealsed pikad ja looklevad rajad, vanad puud, vaikus ja rahu ning sügiseti jalge all sahisevad lehed – mõnus ja enese sees kulgemine. Tallinas käies olen, hoolimata aasta- või kellaajast, ikka ja jälle sinna kõndima läinud.

Toilas asuv ja merega kokku sulav Oru park on energeetiliselt võimas kogemus. Oli hetki, kus teadsin, et see on see koht, kuhu lähen, sest sel hetkel oli seal see, mida vajasin. Neli aastat tagasi, peale allikate juures käimist, nägin seal esimest inglit taevas – pilvede ja päikese värvidest kujutis oli tõetruu – see oli ukse avamine ja sealt läks tee edasi.

Ma tean, et mõned puud kasvavad tarbe jaoks ja mõned ilu jagamiseks, mõned on ajalised ja teised ajatud. Olen istutanud üsna mitu puud ja minule on oluline, et see, mis on kasvamas, saaks suureks ja oleks alles aegade lõpuni. Üks väga raske koht Soosaarest lahti laskmisel olid puud – minu istutatud kasvavad seltsilised. Ühel hetkel mõistsin korraga, et kui minu aeg saab seal läbi, sest soovin edasi astuda, siis ei saa mina neid enam hoida, et olla kindel, et see, millele kord on koht ja aeg antud, saaksid jääda. Minus oli sügav valu ja hirm neid kaotada, sest tajusin, et kellegi teise tujud või meelemuutused võivad nad kohast ilma jätta. Puu istutanuna tundsin nende ees vastutust ja kohustust hoida oma kaaslasi. Valust ja kurbusest läbi kõndides sain aru, et nii või teisti saab ühel hetkel minu aeg ümber ja siis tulevad teised tuuled – mina ei ole ega saa olla selles kohas igavesti.

Siin, minu Soomes, on männid kaljudel ja mere ääres. Mändide poole kõndides leidsin oma paigad, need on kohad, kus olen puude ringide sees ja osana ringist. Nendes kohtades jagan olnut ja olevat, nutan möödunu ja enese pärast – lasen lahti mineviku valudest, rõõmustan ja olen lootusrikkas, kogen äratundmist ja vaikuse suurust ning sügavust, küsin tuge vastusteni kõndimisel, leian sõnu, mis on uksed järgmiste sõnadeni. Need on kohad, kus ulatun, sügavale, iseenda Hingeni.

Uue kodu aias olid mind ootamas kõik mulle kallid puud – erinevad männid, tammed, kastanid, erinevad kuused, kadakad, erinevad õunapuud ja kask. Puud on juba suured ja kõrged, neid on hea vaadata, nad hoiavad kohta ja meid. Istutasime aia piiriks 101 elupuud ja veel viis erinevat, kuid väga huvitavat ning omapärast okastega puud. Mul on aed ja seal on Igavikuline Elav Vaikus – puud, minu Hinge kaaslased läbi Aja.

Marianne

27.09.2019.a