Kirjutamine = selgus enese sees = enese vabaduse väljendus – 3/ 10

Kirjutamine see on tähtede mustrisse joonistamine valgel paberil. Võtan pliiatsi, kirjutan esimese sõna ja sellest kasvab lugu, kus kõnnin enese sees, enese kogemustest, enese poolt jäetud jälgedes.

Alguses oli vihik, tindipott, sulepea ja mingi kuivatustuustik – kordused, üha uuesti alustatud leheküljed, püüdlik tähtede maalimine ja hinded mõõtmaks tublidust, püüdlikust ja puhtust. Mäletan, et vihikust võeti valesti läinud leheküljed välja ja uued tuli taas täita, eksida ei tohtinud – ma ei saa aru, milleks see kõik vajalik oli – igal inimesel on omanäoline käekiri, mis eristub selgelt teistest, kuigi alguses olid (pidid olema) kõigil ühesuguse ja ühesuuruse kujuga tähed.

Kirjutasin etteantud töid, ma ei kirjutanud iseennast paberile. Tulid kirjandid – sisu hinnati heaks, kuid komad – need keerulised komad viisid hinde ikka alla. Kui ma püüdsin, siis tuli neid rohkem kui vaja ning kui piirasin, siis vähenes arv drastiliselt, kuid parajalt ei olnud neid pea kunagi ega ole tänaselgi päeval see asi teisti - tahan koma panna sinna, kus ma lugedes pausi teen või võtan ta ära sealt, kus see üleliigsena vale tundub. Teksti valmides loen kirjapandu mitmeid kordi üle ja püüan õiget koma kohta tabada, kuid ma tean, et nad lipsavad taas omatahtsi töös ringi – olen eneses rahu teinud ja selle teema enda jaoks vabaks andnud.

Noorena olid mul kalenderpäevikud – need pisikesed märkmikud, kus iga päeva jaoks oli neli või viis rida. Sinna kirjutasin üles selle, kus olin käinud, mida teinud ja kuidas südame ning hingega lood parajasti olid. Neid väikseid teetähiseid oli päris mitu aastakäiku, kuid laiemalt ja lähemalt ma endast üles ei kirjutanud. Täpsemaks läksin ajal, kui sündis esimene laps, siis kirjutasin üles tema kasvamise ja arenemise teekonda, sinna vahele ka iseennast ja elamise maailmavalu. Kirjutamine ei olnud puhastus ega vajadus, vaid kohustus hoida alles mälestused, et kunagi hiljem saaks tütar neid soovi korral lugeda. Ja see päev tuli siis, kui tema mälestused vajasid minuga põrkumist ja ta ei leppinud sellega, et tegelikkus võis olla pisut või üsna palju erinev sellest, mida tema arvas olnud olevat. Esimese lapse aega kirjutasin 6 aastat, teise lapse oma kirjutasin ka, kuid juba vähem - ca 3a ja kolmandaga kirjutasin hoopis natukene - nii 9 kuud.

Enne seda aega, mil lendu lastud lood minust välja pääsesid, kirjutasin ajalehte kaks artiklit hoolekogust (olin 11 aastat kooli hoolekogu esimees) – soovisin oma mõtted välja öelda, siis kirjutasin Mõdrikul käies hulgaliselt koolitöid – esseesid, referaate, praktikapäevikuid ja aruandeid ning lõputöö – need kirjutised olid kõik kindlates raamides ja formaatides, kindla pikkuse ja eesmärgiga arvutisse toksitud. Ma ei nautinud nende kirjutamist, kuigi iga töö oli omamoodi ületamist vajav väljakutse ja mina tundisn vajadust olla parim. Tol ajal õppisin mitte millestki väga palju kirjutama - pratkika ülesanded, ennast analüüsima ja loomulikult arvutiga tööd tegema, sest kooli minnes ei osanud, peale mängimise, arvutiga midagi peale hakata.

Ma ei oskagi täpselt algust panna seda kohta täistama, kus lood minu sees avanema hakkasid. Loomulikult oli kool, kümme aastat tagasi, üheks alguse kohaks, seejärel kasvas minus vajadus ennast aidata ning ma läksin erinevaid õpetajaid ja praktikaid kogema. Kolm aastat tagasi oli üsna tormiline suvi, sest siis kohtusin Hingega, kellega olime ühes varasemas ajas seotud olnud – meie ühine tee oli seal pooleli jäänud. Me kohtusime, sulasime ja tõukusime meeletu kiiruse ja jõuga. Vajusin sügavale enese sisse otsima üles põhjuseid MIKS, soovisin, sest vajasin enese alles hoidmiseks leida tee kerguse ja valguse poole. Otsustasin ise endale õpetajaks olla ja ise enese töövahendiks ehk õpilaseks saada.

Oligi nii, et lood kasvasid üha suuremaks ja soovisid välja pääseda. Mul ei olnud mitte kellelegi sügavalt rääkida sellest, mis ja kuidas minuga toimus – kõigil inimestel olid omad elud ja teed – ning nii ma kirjutasin ja kirjutan enda seest välja kõik selle, mis minuga toimus(b). Ma ekslengi seni enese sees, kordan kordusi ja kohtan õppetunde, kuni olen mõistnud ja loo lendu lasknud. Kirjutan pastakaga paberile sõnad selles järjekorras, mida ma eneses ja Maailmas näen ja lõpuks mõistan ning hiljem kirjutan teksti arvutisse ja kirjutan looks, mis läheb lendu.

On aegu, kus sündiv lugu raputab mind kõikjalt läbi ja lahti, ma nutan veel ülegi lugedes – siis tean, et tekst töötab. Alguse plahvatused olid tugevamad füüsiliselt, kuid nüüd on ka suured muutused teadlikumad, vaatenurka vahetavad mõistmised. On aegu, kus lugusid tuleb ühes päevas mitu, siis on paus ja puhkus. Vahepeal tunnen hirmu, et äkki enam ei olegi, mitte midagi, millest kirjutada – kõik on ju Maailmas juba olemas. Vahepeal sünnivad väiksemad ja tavalisemad – argipäevased pildid ja siis ma ei saa aru, kas nüüd nii jääbki, kuid siis tuleb uus, suurem lugu ja ma näen, kuidas olen selle loo teel kõndinud läbi eelmiste lugude. Ma tean, et ma ei oleks jõudnud täna siia kohta, kui poleks astunud eelmisi samme, see sama on ka minu lugudega, kui ma poleks kirjutanud endast välja ja ära seda, mis minus kasvab, siis oleks see taas minu sisse peitu läinud või seni minu teele ette astunud, kuni ma pliiatsiga sõnu kirjutades enda sisse vaadates tagasi ja edasi lähen.

Tänasel päeval, kui blogis on 715 ja Alkeemias on avaldatud 45 sinna saadetud lugu, olen ma endas vastuvõtnud teadmise, et kirjutamine on minu töö ja mina olen enese töövahend. Minu ülesanne on kirjutada välja ja üles lood kogemustest, mis ma läbi olen kõndinud. Kirjutan välja selle, mida olen enese sees ja ees näinud ning mõistnud. Kirjutan selliselt, et lugeja mõistaks, miks temaga on nii nagu see on ja kuidas sellest kohast edasi minna. Ma ei kirjuta süüdistavalt ega halvustavalt – kõiki neid inimesi, kes minu teel kaasteelistena mind puudutanud on, olen mõistnud ja loos ausalt ka enda poole kirja pannud - loomulikult on ka minul tunded ja need käivad minuga reaalses Maailmas kaasas ja siin paistavad nad ka välja, kuid paberil on aus valgus. Ma ei karda endasse vaadata ja näha, sest ma tean, et mõistmisega saabub kergus ja vabadus – ma saan edasi astuda. Lood lähevad lendu ja ma jätan olnu seljataha. Vahel on vaja lugeda aegade taguseid lugusid ja siis ma imestan ning tunnustan ennast – ma ei hoia enam kõike meeles, sest ma elan selles hetkes, mis on siin ja täna, see, mis on lendu läinud oli eile ära – ja siis tulevad lood vahel ringiga tagasi – ma olen jõudnud kohta, kus mõistan mõistmise sees veel sügavamat ja pimedamat kohta – ma näen seda, mida varem ei osanud näha- ma ei näinud seda ajal, kui ma ei teadnud, et see on olemas.

Kirjutamine on vabadus öelda välja see, mida ja kuidas ma tunnen. Kirjutades loon enese sisse kergust ja nii vabastan ma eneses ruumi, kus saab järgmine kogemus looks kasvada ...

Marianne

12.09.2019.a