Kui
ma tunnen ja mõtlen, et mina ei usalda inimesi, siis tegelikult
tähendab see seda, et mina ei usalda iseennast. Mis on see, mida
mina ei suuda – mina ei suuda ise ennast kontrollida. Mina ei taha
kogeda kõike seda, mis minu valitud valikutega võib kaasneda, sest
tean, et igal minu sammul on tagajärjed. Mina tean, sest olen
kogenud, et vahel minu sõnad, teod, mõtted, valikud jne viivad mind
tunneteni, millega koos ja mille sees olla ei ole üldse mõnus. Minu
enese valikutest sündinud tunded loovad minu sees keskkonna, kus
minul ei ole hea olla.
Vahel,
selles kohas, kus minul on võimalus ja õigus kaitsta ennast, mina
ei julge seista enese eest. Minus on hirm, et minu enese hoidmine
pahandab kedagi teist ja minu valik näitab talle, et mina ei usalda
teda – ma kardan teist solvata. Ja siis, mina lähen ning mõtlen,
et miks ma ometi ei andnud tol hetkel endale seda, mida vajasin –
turvatunnet. Ma küll teadsin, mida vajan, kuid jätsin selle siiski
tegemata.
Mina
ei usalda iseennast, sest ma unustan enese kohas, kus tahan hoida
teise inimese positiivset tähelepanu endal ja alles ning just selle
nimel olen valmis enese jätma. Siis ma lähen ja vaatan seda,
missugune teine inimene oli ning olen ise solvunud, et ma ei saanud
seda, mida vajasin. Solvudes peatan endas aja, sest tahaksin
võimalust, et tagasi minna ja uuesti olla selleks, et muuta tulemust.
Solvununa
olles ei taha mina ennast mõista, sest ma ei saa enda sees aru,
miks ja kuidas ma valisin just sellise lahenduse ning siis otsin
valikuid, kuidas vajadusel ennast teise eest kaitsta, sest ma ei
usalda inimesi ...
Marianne
05.09.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar