Jalgratas = vabadus – 1/ 10

Soome FB-s antakse edasi väljakutset jagada kümnel päeval oma elu kümmet olulist hetke, ei inimesi ega loomi. Ma otsustasin vaadata oma 1-10-t ja jagada neid lugusid. Selle otsuse võtsin vastu eile õhtul, kui sõitsin oma vanal ja päevi näinud rattal ühest kodust teise. Ma ei pidanud üldse rattaga sõitma minema ja sellepärast oli mul pikk ning lainetav seelik seljas, kuid siis selgus, et hoiaksin teiste aega kui võtaksin eestist toodud ratta ja ületaksin ise vahemaa. Ma voltisin seeliku kokku, panin selle otsad vöö vahele ning istusin ratta selga ja läksin taas teele. Selle, ilusat rohelist värvi rattaga olen sõitnud aastaid, käänulistel ning pikkadel teedel olen nautinud vabadust ja Maailma lõputut avarust.

Ma ei mäleta oma rattasõidu kogemusi varasest ajast, kuid seda ma mäletan, kuidas kuueaastaselt võtsin maal suure meeste ratta ja läksin sellega sõitma. Kõik oli tore, kuid tagasikeeramine osutus arvatust raskemaks ja ma kohtasin betoonist elektriposti – põlv oli katki ja vajas õmblust. Ma mäletan oma reaalset hirmu, et see protseduur viiakse õmblusmasinaga läbi, kuid õnneks tehti teisiti – nõel oli kuidagi kõver ja niit teistsugune – peale seda sain pepsi-colat. Valu ega täiskasvanute riidlemist ei mäleta – silmade ette tuleb ikka see post oma nurgaga – mul oli kolm valikut – nõgesed, sõnnikuhunnik või post – valisin posti.

Oma kümnendaks sünnipäevaks sain kingituseks kokkupandava ratta ja olin selle üle õnnelik, kuid seda varjutasid kaduvad kruvid ja selle tõttu logisevad porilauad ning ära tulnud pakiraam. Ma ei mäleta, et oleks tookord kuhugi kaugele või pikalt sõitnud – ju ma seal kodu lähedal ja majade vahel sõitsin, kui seal ei olnud veel vabadust.

Aeg läks, mina kasvasin ja tulid teised ajad – vabaduse kättesaamise nimel korraldati roheliste rattaretki „Kuidas elad ... ?” Ma ei mäleta enam täpselt, kust ja kuidas see soov sinna minna minus alguse sai, kuid ma mõistsin, et tahan väga ja pean minema. Tol ajal mul ratast ei olnud ja selleks, et pääseda sõitma tuli ratas laenutada. Laenutus asus Pirital, kuid mina olin alaealine ja seega pidi laenutama keegi täiskasvanu. Ema, millegi pärast seda ei teinud ja nii pöördusin tädi poole, kes sõitis viimasel võimalikul hetkel Tabasalust Piritale. Mina ja sõbranna istusime Pirita kino kõrval tee äärekividel, sõime poest ostetud plaaditorti ja ootasime, kas tädi jõuab õigeks ajaks kohale – ta jõudis.

Esimene retk viis mind 1989 aastal Virumaale. Meie telgil ei olnud püstitamiseks vaiu, kuid esimesel õhtul, keegi kusagil raius meile võsast õiged vaiad ja seega olid nad olemas, kuid see tähendas seda, et vaiad kinnitasime hommikul minu ratta külge ja nii ma sõitsin kogu päevateekonna, et õhtul oleks nad taas võtta. Otse sõitmine ei olnud teema, kuid keeruline oli kuhugi keerata ja vahemaad teistega tuli ka hoolega arvestada. Kokku käisin 8-l rattaretkel.

Igal aastal, kui kevad endast märku andis, tundsin kripeldust endas – ihkasin taas teele minna, sest see tähendas vabadust ja kõike seda, mis sellega kaasnes ning teadmist, et ma sõidan ja kogen, sest olen olemas. See õhetav kihelus on tänaseni alles, kuid nüüd on nii mõnedki asjad teisti – ma lähen ja sõidan, kuid ei pea seda organiseeritult tegema – mina ise olen parim kaaslane endale ja telgis magamine ning vihm ja külmad ööd, kõrvetav päike ja liivased, nii 2-3 km pikkused lõigud ja kogu varanduse kaasa vedamine jne – ei tundu enam boonuse ega väljakutsena vaid nuhtlusena - ühest küljest olen ma kindlasti mugavam, kuid teisalt hoian ennast.

Siin Soomes on mul olnud juba mitu ratast, viimane FB kirbukal meepurgi vastu vahetatu on hea sõber, kellega koos vahemaid mõõta - kui vähegi võimalik, siis esimese sõiduvahendina valin ratta ja lähen sellega teele – vabaduse tuules teedele rändama.

Marianne

09.09.2019.a