Tunded – Elu maitsed värvivad Maailma – 8/ 10

Tundub võib olla kummaline, et kui on valida 10 olulisemat hetke oma elust – seda 10-t, mis teevad minust just minu – siis võiksin valida nö ilu ja headuse, mis kaunistaksid ja tõstaksid mind, kuid mina valin 8-ks looks tunded, sest ilma nendeta ei oleks mina mina ega minu elu see, milles kogemusi, lugudeks läbi kõnnin.

Aastaid olid tunded teiste poolt tekitatud ebameeldivused – teised olid süüdi selles, et minul minu sees oli halb olla. Tunded elasid ja kasvasid minus, kuid nad olid teiste omad, sest nemad äratasid iseendana olles minu sees tunded üles. Ma uskusin, et kui teisi ei oleks või kui nad oleksid/ teeksid/ valiksid olla teisiti, siis minul ega minu sees ei oleks halb olla – siis saaksin mina olla ilus ja hea nii seest, kui väljastpoolt.

Tunnete värvide palett on avar ja mitmekülgne, minu rehadeks, mille otsa üha uuesti astusin ja haiget sain, olid – solvumine – mind puudutati, viha – mina ei taha, kadedus – minul ei ole ja kurbus – mina olen üksi ja väljajäetud ning loomulikult elas võimsalt minu sees veel mitmeid teisi tundeid, neid, mis kasvasid üksteise peale ja üksteise seest välja.

Tunded kasvasid ja võtsid üha suurema osa minust enese alla, kuni lõpuks samastasin ennast oma tunnetega – ma ei küsinud Miks?, sest nad olid olemas. Mind häiris ja segas, millisena ma Maailma läbi tunnete nägin ning ma seisin korduvalt oma tunnetest lähtunud sammude tagajärgede ees ja sees, kuid ma ei tulnud nendega toime ega tunnistanud omaks – mina ei tahtnud võtta vastutust selle eest, kuidas ja mida mina olin teinud – mina ei olnud süüdi, sest mina olin ohver.

Ega tundest endast ega sellest, et see minu sees on ei olekski mitte midagi, kui tunne ei värviks Maailma ja mina ei näeks ega teeks ise enda valikuid ja samme oma huvitavatest vaatenurkadest lähtuvalt - kui tunne omab mind, siis mina puudutan Maailma läbi oma tunde. Võib küll öelda, et lase oma tundest lahti ja anna see vabaks, kuid kuidas seda teha, kui mina ise olen tunne. Seega on tunne ju mina ise ja kuidas ma saan ise endast lahti lasta – see tundub võimatu ülesandena. Läbi oma tunnete olen teinud teistele inimestele vaimselt ja füüsiliselt valu, olen olnud õel ja sarkastiline, kibestunud ja hoolimatu ning vihane, väga-väga vihane olen olnud.

Tundena oma elu elades on keeruline näha ja vastuvõtta teadmist, kuidas ja kui kergelt elavad need inimesed, kes on oma tunnetest ja tunnete sees olles vabad. Ma nägin küll erinevusi, kuid kuna ma ei osanud seda sama oma elus saavutada, siis oli minus vajadus/ tahe, et teisel oleks minu elu moodi raske ja vaevaline teekond, sest sel juhul mina ei oleks pidanud nägema erinevusi ja tundma lootusetust, et kergus ja helgus on kauguses, sest nad on kellegi teise omad. Teised olid elavaks näiteks, kuidas võib ja saab, kuid neist said just seetõttu vaenlased ja osatajad seni, kuni mina ise selle samani ei osanud ulatuda.

Mina ei osanud ega teadnud, kuidas olla tänulik, sest ohvrina elades oli kõik saadav ja saamata jäänu, kuid soovitu, minu tasu üleelamiste ja kannatuste eest – see tasu oli enesestmõistetavalt minu oma. Mina uskusin, et kui minul nähtavalt ei olnud, siis oli minul järelikult puudus ning seega tuli võtta sealt, kus oli, sest seega oli seal seda üle – nii pidi loodama tasakaal ja valitsema õiglus. Kuid tegelikult ei olnud kunagi kusagil üle ega puudu, sest inimene ja tema elu on üks tervik – tegemist oli vaid minu enese huvitava vaatenurga küsimusega. 

Seni, kuni inimene ise ei õpi oma ellu soovitut looma ega võta vastutust iseendana olemise eest, seni ootab ja tahab ta seda teistelt saada. Tegelikult ei loe see, kuidas ja millal keegi teine jõudis sinna, kuhu ta jõudis, vaid see, millal ja kuidas mina ise edasi astun. Tunded on päästerõngad, mille järgi haarata ja millest kramplikult kõvasti kinni hoida, et saada ja anda endale see, mida arvan end vajavat. Vabaks saan siis, kui lasen tundest/ asjast/ inimesest/ kohast jne lahti – vaatan otsa iseendale ja oma elule ning näen teed, kuidas minu elu läheb sellest kohast edasi ka siis, kui mina seda soovitut ei oma.

Hetked minus elus ei ole enam enesestmõistetavad, mina tean, mida tähendab energiavahetus ja küsimine/ võtmine/ andmine, mina olen õppinud vastutama ja võtan vastutuse oma valikute ning sammude tagajärgede eest. Olen tänulik ja tänan selle eest, kui saan kogeda hommikust udu, rattaga sõitu, linnu või loomaga kohtumist, korjan pohli metsa alt. Tänan seda inimest, kes oli enne mind kohas, kus olen, sest tema tehtud sammud on teinud võimalikuks selle, mis mind ees ootas.

Mina tänan iseennast selle eest, et hoian, austan ja kuulan ise ennast – mina tean, et mulle on oluline, kas ja kuidas jõuan ning olen järgmises hetkes – mina ise saan endale anda selle, mida vajan, et sinna jõuda ja seal olla. Täpselt nii muudan mina ise oma elu, kui kohanen ja muudan vaatenurki, sest näen ka teisi külgi Maailmas ja eneses kui lasen lahti tunnetest/ asjadest/ inimestest/ kohtadest ja leian enese seest vastuse – kui seda või teist minul ei ole ega mina ei oma, siis tegelikult mina olen olemas ja elan edasi.

Tunded ei kao minu elust ega seest kusagile, nad on endiselt olemas ja endiselt sukeldun ma vahel  üleni nende sisse ja tunnen end kaduvat. Tunded värvivad minu Maailma, sest nad on minu elu maitsed.

Marianne

19.09.2019.a