Mälestustest elustuvad varjukujud

Inimene jagab ise või laseb omada endast mälestusi – fotosid, asju – mis meenutaksid teda ja temaga seonduvat. Kui asjad ja pildid vajuvad unustusse ja seisavad vaikivatena karpides, albumites või riiulitel, siis on nad lihtsalt esemed, mis on, sest nad on olemas. Kuid, kui pildid pannakse raami ja valguse kätte ning neid hoitakse silmade ees ja nendega räägitakse – neid vajatakse, sest läbi nende saab tagasi minna juba ära olnud aega, läbi nende on alles side olnu ja oleva vahel, läbi nende on alles side siinse ja sealse vahel, läbi nende on alles side ka lahus olevate inimeste vahel ning kui see ei ole enam tasane ja leebe pai olnule, vaid vajadus hoida enese ligi ja ennast lähedal, siis on tegemist millegi enamaga kui olnu mälestusega – siis on tegu varjus püsivate kujudega, energia voolamisega, kellegi toitmiseks, sest kusagil ja kellelgi on vajadus saada jõudu, saada endale jõudu juurde – küsimus on selles, et millisele osale endast ta jõudu vajab – kas valgusele või hämarusele.

Elus hoitavate mälestuste sees on osa inimesest. Osad on inimese energiast sündinud varjukujud, mis on seotud, kuid samas ka eraldi seisvad. Inimene saab nende kaudu energiat, kuid kui ta ei tea nende olemasolust ega oma nende üle kontrolli, siis kontrollivad varjukujud oma osa inimese seest. Võttes läbi varjukujude vajaminevat energiat, toidab inimene oma eluenergiaga neid – tema ise hoiab oma osasid elus. See on side läbi Aja ja Ruumi, kuid see on eluenergiat neelav side, sest ühteaegu ollakse erinevate osadega, erinevates aegades ja oma elu olevikus. Side on seotus kahe otsa vahel, milles liigub energia mõlemal suunal, ka teadmata ja teadvustamata, mida, millal ja kui palju.

Foto on mälestuseks peatatud hetk, mis vajab energiat, kui seda ära olnut püütakse elus hoida. Need on kui pühad altarid, millel hoitakse tühjust, kus on seotud olevik ja minevik. See, kes vaatab, see annab endast energiat, et hoida alal. See, kes on seotud on seotud, tema osad saavad toitu ja on lahus olles olemas. Millised on selle inimese mõtted ja tunded, kes piltidest pühamu ees põlvitab? Mille jaoks ta vajab piltidel olevaga sidet? See, kes annab oma tähelepanu, see tahab ka tagasi saada, kuid mida. Mis on selle inimese eesmärk ja soov? Mis osa täidab loodud varjukuju tema elus? Kas piltide ees seisja on vaba oma tahtes või on ta valvur, kes valvab varjukujusid ja annab endast soovitu?

Kui inimene ise jätab ja jagab oma osasid, hoides nii alles sideme enda ja oma varjukujude vahel, saab ta nende kaudu energiat, mis toidavad teda ja annavad talle jõudu kasvatada tugevamaks seda osa endast, mille jõudu ta tahab omada, et luua Maailmas muutusi – kuid taas on küsimus – millist jõudu ja milliseid muutusi?

Hirmu tundes tormab inimene ennast kaitsma, ta reageerib, vastandub, võitleb – proovib Maailma muuta. Oluline on olla ja lasta Maailmal olla sellisena nagu see on. Pole vaja reageerida, et muuta. Hirmu kogedes tunneb inimene ennast puudutatuna ja nii võtab ta hirmu endasse – avab pääsu endale ligi. Kõik võib olla seal, kus ta on ja sellisena nagu see on – see on Maailm.

Kui annad, siis lase lahti, ära seo tingimuste ega vajadustega. Kui jätad, siis nii nagu poleks olnudki. Sina saad endale küsida – Palun Valge Valguse kaitset ja puhastust. Sina saad saata Sinule mitte kuuluvad energiad enda seest, küljest ja ümbert tagasi sinna, kust need energiad alguse said. Sina saad oma energiad Maailmast tagasi kutsuda, võtta nad Valges Valguses puhastatuna endas vastu ja anda neile kuuluv koht enda sees.

Marianne

24.09.2019.a