Isepäine ise kõndimine = ise olemise vabadus – 4/ 10

Vabadus tähendab olla sõltumatu ja vaba ise olema, minna sinna, kuhu tahan siis, kui ise valin ning teha seda, mida ise soovin.

Ma ei ole kunagi tahtnud olla kuhjas ega segi. Mind teeb üsna okkaliseks, kui keegi astub liiga ligi ja puudutab mind oma kohal olemisega siis, kui olen kulgemas. Otsin pääseteed, kui minust ja teistest moodustub ühine tropp, mis takistab lahku ja eraldi voolamast ning pole ruumi, et põigelda mööda. Tunnen füüsilist raskust, sest peab tammuma, liiga kaua aega seisma koha peal, et edasipääsu oodata. Teistest saavad piiravad seinad, mis ei lase hingata ega avarusega ühte sulanduda. See on teistest sõltumine, sest saan astuda vaid sinna, kus jääb ruumi ja teha seda alles siis, kui keegi eest ära läheb. Tunnen, kuidas teiste juuresolek ahistab ja vähendab ise olemise võimalust.

Kui kusagil suundutakse ühes pidevas jorus kuhugi, siis on minus vastupandamatu tarve keerata teisale, minna mujale ära, kas või ringe tehes edasi minna. Minus on vajadus, et ees oleks tühjus ja taga poleks saba. Nii ei ole eesolija kordamist ega tagant kedagi kandadele astumas. Jääb aega, et olla ja ruumi, et astuda ning valikut, et peatuda või minna ja hetk, et üksi olles vaadata endasse või endast välja.

Teistega ühes kulgedes võib põrgata kokku, jääda teele ette või peab tee vabanemist oodates seisma. Teiste kehade hääled, lõhnad ja puudutused häirivad, sest tungivad minu meeltesse ja minu keha reageerib – tahaks ennast kokku tõmmata, sulgeda ja katta – jätta teised endast välja, kuid hääled kõlavad kõrvus, lõhn ujub ninas ja kehale on jäetud jälg – teise inimese väljendus ja olemine, tunded ja liigutused kanduvad minu sisse edasi ja liigutavad ennast minu sees.

Mina vajan vahel ruumi, kus tean kindlalt, et seal ei ole teisi, kes vaataksid, juurde astuksid, teeksid hääli, liigutaksid vaikuse vabadust – kõik on paigal ja kindel. Seal olen enese rahus, sest olen vaikuse sees ja turvas. Mitte keegi ega miski ei sunni mind seal oma valikuid muutma või mind muutuma peale minu enda. Tean, et kui teine inimene on olemas, selles samas ruumis, siis ma ei saa teda vajadusel kõrvale ega välja lükata sellepärast, et soovin vabastada ruumi iseendale – mis iganes suuruses see ruum minu jaoks parajasti ka ei ole.

Vajan vaba ruumi, et minule jääks alles koht, kus olla, vajadusel ära minna ja näha potentsiaalset ohtu veel enne, kui temast reaalsus võrsub. Hirm, et mina ei saa seda, mida tahan siis, kui mina seda vajan, sest keegi teine on ees või vahel või omastab ise selle valiku. Teine on möödapääsmatu takistus ja mina ei saa endale piisavalt turvalist ja vaikset paika anda. Teise vabadus olemas olla meie ühises ruumis viib minult ise olemise vabaduse.

Isepäiselt kulgedes lähen sinna, kus mina ei sega teisi ega puuduta neid. Lähen sinna, kus teised ei sega ega puuduta mind. Lähen sinna, kus on vabadus ise enda vabaduses vaba olla.

Marianne

13.09.2019.a