Värv kui võti iseendani - Meditatiivne rännak vol 43

Täna kõnnid Sa päikeselises Maailmas. Sa lähed ja vaatad otsa kõigele sellele, milleni Sa jõuad. Sina ise valid endale tee, mida mööda Sa käid. Kui soovid, siis peatud, et vaadata suurt Maailma lähemalt ning taas astud edasi, kui Sina oled selleks valmis.

Oma teel kohtad Sa puid. Igal puul on oma värv. Seal on neid, mis on rohelised, kuid nende seas on väga palju erinevates värvitoonides puid. Sina seisatud ja vaatad värvide pillerkaari ning neid värve tundub meeletu hulk olevat – see on üks suur ja lõbus Maailm.

Sa tunned, kuidas üks värv Sind kõnetab ja endale lähemale kutsub. See tõmbab Sind enda poole ning Sina tahad seda värvi justkui omada – anda endale see värvi nii, et ta oleks osa Sinust. Sina tahad olla osa sellest, mida see värv Sinu jaoks tähendab. Sina soovid omada seda värvi iseendas ja oma elus. Värv see oled Sina ise ja Sa tunned, et kui Sina kannad seda värvi riietust või omad asju, siis saad Sa ennast sisemiselt, väljas pool ennast, näha ja puudutada – siis Sina tead, et see seal oled Sina – Sa tervitad ennast naeratusega. Värv oled Sina ise oma parimas tähenduses – kui Sina oled väljast poolt nähtavalt parim, siis julged olla sisemiselt parim Sina.

Sa astud selle puu juurde, mille värv Sind köitis. Puu värviline tüvi on nüüd Sinu ees – see on nii lähedal ja käegakatsutav – Sa sirutad käe ning näed, kuidas Sinu sõrmed ületavad teid lahutava piiri – ühel pool oled Sina ja teisel pool oled ka Sina ning lisaks veel kõik see, mille oled soovinud enda osaks saada. Sa tahad värvi sisse astuda, kuid Sa ei saa seda teha, sest veel enne ootab Sind ees üks teine ülesanne. See on ülesanne, mis on vaja ära lahendada - Sina teadsid siia tulles, mis Sind ees ootab, kuid Sina lootsid täna sellest mööda pääseda.

Sa vaatad ringi, vaatad värvilisi puid ja tead, et seal kusagil on üks värv, mida Sa ei taha vaadata, sest see tundub Sinu jaoks vale olevat, see justkui määriks Sind ära – Sulle ei meeldi ennast selle värviga seostada ega näha seda endas. 

Tegelikult on see värv üks osa Sinust, mida Sina tunnistada ei taha – see värv tähendab Sinu jaoks midagi sellist, mille kogemist Sa pigem väldiksid, kui see oleks vaid võimalik. See värv teeb Sinule omal moel haiget ja sellepärast ei näe Sa selles oma tugevust ega jõudu, vaid lahendamata musta teemat. Sinul nagu ei olekski õigust või jõudu seda värvi endaga ühes kanda.

Sa vaatad veel kord ringi ja leiad seda värvi puu üles, astud ta juurde ja seisad tema ette. Sina ei taha silmi tõsta, et puud vaadata. Sina ei taha kätt sirutada, et teda puudutada. Sina ei taha hingata sügavalt sisse, sest Sina ei taha avaneda – Sina protestid ja jonnid, Sa punnid vastu ja läheksid üldse ära, kui Sa alla annaksid - veel sellel murdumise hetkel loodad Sa vältida vältimatut.

Sa lased oma pinges õlad vabaks, tõstad pea ja avad silmad – värv on Sinu ees. Värv on elus, sest tema on elav puu. Sina vaatad värvi ja avastad, et ta ei ole üldse selline, millisena Sina teda mäletasid ega selline, millisena Sa värvi arvasid olevat. Värv on elus – tal on oma olemus ja sisu – ta on energia – see oled Sina ise – See puud oled Sina ise, seest poolt vaadatuna.

Sa tunned, kuidas Sinu sees midagi liigutab, midagi pääseb valla ja Sinul hakkab kergem. Sa oled olnud väga väsinud hoidmast vahet enda ja selle värvi vahel. Sina oled teinud kõik endast oleneva, et mitte võtta seda värvi endas vastu ega ole andnud talle kohta enda sees. See värv on esindanud mure valulikkust, Sinu elu haprust ja kübena olemist. Sina, aga oled tahtnud olla tugev ja kaitstud kõigi ja kõige eest, ka iseenda eest.

Täna, siin ja praegu lubad Sa endal olla. Lubad avaneda ja ühineda energial energiatega, värvil värvidega. Mitte üks värv ei seisa ega saa seista Sinust eraldi ega väljaspool Sind. Kui üht tundub puudu olevat, siis teisal on üle – üle on see, mida väldid ja peidad – Sinu tähelepanu oli vajamineva värvi puudumisel, sest Sina ei tahtnud vaadata seda värvi, mida Sinus nö ebameeldivalt üle oli – Sina tahtsid ühe värvi teise värviga üle värvida ja just selle jaoks Sul teist värvi vaja läkski.

Kui Sina astud Maailmas püüdlusega, midagi enda seest, teiste pilkude eest, ära varjata, siis teed Sa seda selleks, et vältida ise seda nägemast – Sina ise hoiad ennast suletu ja tõrksana selleks, et hoida ära enese avanemine. Sina ei tahtnud teisi enda lähedale, sest vajasid kaitsvat seina enda ja Maailma vahele. Sina vajasid seina, mis ei peegeldaks Sind Sulle tagasi. Seina taga oli üksik olemine, kurbus kaaslaseks, viha ja vaikus  seltsilisteks – need olid Sinu enese valikud. Sina hoidsid üleval uskumust, et sein takistab teistel Sind nägemast ja Sinu Maailma astumast, kuid tegelikult olid Sa selle seina iseenda nägemise vältimiseks ehitanud.

See värv, mida Sina vältisid, on võti, mis vabastab lukkupandud Sinu - siruta oma käsi ja puuduta oma enese elu energiat. Üks värvus ei ole üks ega eraldi seisev objekt. Üks värvus on kõik värvid ühes. Sina vaatasid seda, mida uskusid end nägevat. Üks värvus ei saa olla värv ilma teiste värvideta, sest nad kõik on ühes, liiguvad ja värvivad vaheldudes Sind erinevatesse värvidesse – see on Sinu eluenergia, mis voolab Sinu sees – hinga sügavalt välja ja siis sügavale sisse - võta ta enda sees vastu – Sina avaned ja värvid värvivad Sinu värviliseks. Värvide pillerkaar on rõõmus pidu Sinu sees. Tasapisi värvide kaskaad vaibub ja Sina rahuned – Sinu eluenergia on puhas ja kirgas, läbipaistev allikas – Sina oled Alguse Allika läte – Sina ise värvid, valides ise värvi, oma Maailma ja prillid, millega Sina suurt Maailma vaatad ja ise ennast näed.

Marianne

02.09.2019.a